Päikesekiirguse täpsem toime inimese nahasse on selgunud viimaste aastakümnete jooksul. Enamik uurimistöödega omandatud teadmistest räägib selle poolt, et liigne ultraviolettkiirgus on inimesele kahjulik. Ja on selgunud, et päikesevalguse suhtes võib olla koguni ülitundlik.

Nahk kujutab endast esmast kaitseliini keskkonnamõjutuste, sealhulgas päikesekiirguse vastu. Umbes 5 protsenti nahale sattunud ultraviolettkiirgusest (UVK) peegeldub nahalt tagasi, ülejäänu kandub edasi nahka. Naha punetus ja sellele järgnev päevitus ei ole ainukesed terve naha reaktsioonid päikesevalgusele. Ultraviolettkiirgus põhjustab ka naha sarvkihi paksenemise, rahhiidi eest kaitsva D-vitamiini sünteesi ning rohkelt immunoloogilisi muutusi naha rakkudes.

Päikeselt lähtuv UVK jaotatakse kolmeks – UVC-, UVB- ja UVA-osaks.

UVC (200–290 nm) on kõige tugevama vähki tekitava toimega päikesespektri osa. Õnneks ei jõua need kiired maapinnani, sest lühemad kui 300 nm kiired hajuvad atmosfääri osoonikihis.

UVB-kiired (290–320 nm) tungivad marrasknahka (naha pindmine osa) ja pärisnaha ülemistesse kihtidesse, tekitavad päikesepõletust, päevitust ja naha sarvkihi paksenemist. Ultraviolettkiirguse toimel võib pindmine osa nahast pakseneda kuni kuus korda. UVB-l on umbes 1000 korda tugevam päikesepõletust tekitav toime kui veel pikematel UVA-kiirtel. UVB-kiired on osoonikihti läbiva päikesekiirguse kõige olulisem nahavähki soodustav osa ning päikese toimel ilmnevate naha vananemisnähtude ehk nn fotovananemise põhjus.

UVA-kiired (320–400 nm) on eelnimetatutest pikema lainepikkusega ja tungivad seetõttu sügavamale nahka. UVA-kiirte toimel võivad nahka imendunud ravimid – nii nahale määritud kui ka suu kaudu võetud – saada allergeeni omadused. Seetõttu tekib mõnikord mõnda ravimit, näiteks tetratsükliini tarvitaval inimesel päikese käes oleku tagajärjel nahalööve.

Valguslööve piinab nooremaid

Peale ravimi ja päikesevalguse koosmõjul tekkinud päikeseallergia on ka teisi päikese toimel vallanduvaid haigusi, mis tõenäoliselt on samuti seotud ülitundlikkusega päikesevalguse suhtes.

Kõige sagedasem päikesest tingitud nahahaigus on mitmekujuline valguslööve, mis ilmub nahale pärast esimesi päikseküllaseid päevi või sooja kliimasse puhkusele sõitmise järel, vahel aga ka solaariumi külastamise tõttu. Haiguse all kannatavad põhiliselt noored täiskasvanud – 20–30-aastased naised. Meie kliimas esineb seda haigust ligikaudu 10 protsendil rahvastikust.

Mitmekujulise valguslööbe vallandavad UVA-lainepikkusega kiired. Haiguse põhjus ei ole täpselt teada ja seetõttu on püütud välja selgitada pärilikkuse osa mitmekujulise valguslööbe kujunemisel. Kaksikuid uurides on leitud, et ligikaudu viinedikul juhtudest ilmneb lööve mõlemal kaksikul ja et 12 protsendil esineb haigus ka esimese ringi sugulastel. Täpne haiguse esinemine pole teada, sest mööduva iseloomu tõttu ei ole valguslööve alati arsti visiidile mineku piisav põhjus.

Sügelev nahalööve, mis koosneb väga väikestest või veidi suurematest sõlmekestest, ilmub katmata kehaosadele (dekoltee piirkond, labakäed, õlavarred ja nägu) mõnekümne minuti kuni paari tunni pikkuse päikese käes olemise järel. Uuringutega on selgunud, et sagedamini ilmub lööve 1–1,5 tunni või 24 tunni pärast. Haiguse nimi – mitmekujuline valguslööve – on tulnud sellest, et kuigi samal haigel on nahale ilmunud sõlmekesed väga ühesugused, erinevad lööbeelementide mõõtmed ja väljanägemine erinevatel haigetel märgatavalt. Tavaliselt kaob nahalööve, kui päevitamine lõpetatakse või puhkuselt tagasi pöördutakse, ja samal suvel rohkem ei kordu.

Mitmekujuline valguslööve võib avalduda lapseeas kevadeti kõrvalestadele ilmuvate villikestena. Sagedamini esineb seda poisslastel. Lööve võib kaduda spontaanselt mõne päeva pärast, kuid võib kesta ka kuni kaks nädalat. Lööve kipub korduma igal kevadel. Paljudel juhtudel kaob päikesest tingitud nahalööve lapsel 3–4 aasta pärast.

Nõgestõbe võib tekitada ka kunstlik valgusallikas

Päikesest tingitud nõgestõbe ehk päevitusnõgeslöövet esineb väga harva. Enamik patsientidest on mõõduka kliimaga maades elavad 20–50-aastased naised. Lõunapoolsetel laiuskraadidel on päevitusnõgeslöövet harvem, sest seal on inimesed päikesega rohkem harjunud.

Sügelevad ja mõnikord ka põletustunnet tekitavad kublad ilmuvad nahale mõne minuti kuni poole tunni jooksul pärast päikese kätte minekut ja kaovad tunni aja jooksul, kui päikese eest uuesti varju minnakse. Lainepikkuste diapasoon, mis löövet vallandada võib, on väga lai – 280–760 nanomeetrit. Peale loodusliku päikesevalguse võib lööve tekkida ka mõnede kunstlike valgusallikate toimel.

Kublad ja nahapunetus ilmub neile nahaosadele, kuhu päike otseselt peale paistab, tavaliselt piirdub lööve kaelaväljalõike ja käsivarte nahaga. Kui inimene võtab päikesevanne, on lööve loomulikult laialdasem.

Osal inimestest ilmub lööve nahale ainult üks kord suve alguses, kui esimest korda väga intensiivse päikesevalgusega kokku puututakse, ja suve jooksul enam ei kordu. Lööbe mittekordumise meie kliimas võib tingida ka see, et päikesepaistelisi päevi on vähe. Samuti asjaolu, et inimesed kuplade taastekkimist kartes päikese eest eemale hoiavad.

Kreemid ei aita

Päikesekaitsekreemid erinevate päikeseallergia vormide korral tavaliselt ei aita, sest need blokeerivad valguse lainepikkusi liiga kitsal alal. Sobivam enese kaitsmise viis on piisavalt nahka kattev kerge riietus. Esimeseks ravivõtteks päevitusnõgeslööbe ilmumisel on kahjustatud nahaosade jahutamine. Päevitusnõgeslööbe korral antakse haigele ka allergiavastaseid antihistamiinikumide tablette, mis vähendavad lööbe tekkimist ja naha sügelemist.

Mõlemad kirjeldatud haigused kestavad aastaid. Et seda ei juhtuks, tuleb enne päikese kätte minekut nahka päikesevalgusega harjutada. Seda saab teha nahahaiguste valgusraviks kasutatavate UVB- ja UVA-lampidega, vajaduse korral ka nähtava valguse allikatega.

Maigi Eisen ja Sirje Kaur töötavad Tartu Ülikooli Nahahaiguste kliinikus.

Horisont 4/2002

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18