et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Raketivihmavari

Kool.ee-haridusportaal :: Raketivihmavari Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeRaketivihmavari,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Raketivihmavari

Nn raketikilp kui uue põlvkonna kosmose- ja kommunikatsioonitehnika sümbioos Ameerika kaitseks sai tõuke kahe maailmasüsteemi suurest vastuseisust rohkem kui tosin aastat tagasi. Kui aga teine osapool eesotsas N. Liiduga koost lagunes, oli USA juba teinud palju eeltööd selle loomiseks. Ameerikat valdas nõutus – mida nüüd teha? Aasta 2001 tõi uue põhjenduse süsteemi edasiarendamiseks. Kuid agasid jätkub.

Ülo Vaher

Mõned kuud tagasi andis USA president George W. Bush käsu hakata raketitõrjesüsteemi paigale seadma. Plaan näeb ette esimese kümne maa peal asuva püüdursüsteemi seadmist Alaskale Fort Greeley baasi 2004. aastal ja järgmise kümne paigutamist aastatel 2005-2006. Raketitõrjesüsteemi osadeks olevad eelhoiatusradarid paigutatakse Suurbritannia õhujõudude baasi Fylingdalesisse ja Gröönimaale Thulesse. Kõrvalt vaadates tundub sellise otsuse vastuvõtmine justkui ennatlik, aga eks nemad tea paremini.

Aga: Uudse raketitehnika arendamine ei ole võimalik ilma arvukate katsetusteta, millega käivad paratamatult kaasas ka ebaõnnestumised. Kuni käesoleva ajani (seisuga 20. detsember 2002) on USA oma strateegilist raketitõrjesüsteemi avalikustatud andmetel katsetanud kaheksal korral, kuusjuures kolmel korral ei tabanud hävitusrakett “vaenlase” ballistilist raketti. Bilanss 8/3 pole just hiilgav.

USA kaitseministeeriumi poolt kavandatav keeruline ja äärmiselt kallis strateegiline raketitõrjesüsteem põhineb uue põlvkonna luuresatelliitidel, ründavate rakettide asukoha tuvastussüsteemil, infrapunaradaritel, laserkahuritel, uut tüüpi lõhkepeadega püüdurrakettidel, isereguleeruval minisatelliitide süsteemil, mehitamata kosmoselennukitel ja uudsetel infoedastus- ja -töötlemissüsteemidel. Lausa loe teist korda üle.

Asjade praegune seis

Sissejuhatuseks üks tüüpiline stseen äsjasest sõjalisest konfliktist Afganistanis, kus esmakordselt sai kosmos – täpsemalt üle saja sõjalistel eesmärkidel orbiidile saadetud satelliidi – sõjamasina keskseimaks osaks. Maapinnal asuv sõdur märkab Talibanile kuuluvat objekti. Väikese globaalse positsioneerimissüsteemi (GPSi) käsiseadme abil, mis võtab vastu signaale sama süsteemi satelliitidelt, arvutab ta vaevata välja selle objekti koordinaadid ning edastab need satelliitside mobiiltelefoni abil õhujõudude baasi Floridas. Sealt edastatakse teade omakorda komandöridele Saudi Araabias, kes annavad käsu Predator-tüüpi mehitamata lennukile lennata üle nimetatud objekti, et saada temast reaalajas videopilt ja edastada see samuti satelliitide abil. Kui objekti hävitamist peetakse vajalikuks, lendab pommitaja B-52 õhutõrjekahurite laskeulatusest kõrgemal üle vaenlase territooriumi ning toksib hävitatava objekti koordinaadid GPS-signaalide poolt juhitavasse õhk-maa tüüpi raketti JDAM (Joint Direct Attack Munitions), mis tabab objekti rabava täpsusega.
Aga: Selle tehnika kasutamisel on juhtunud ka kahetsusväärseid õnnetusi. Ülemöödunud aasta detsembris leidis USA erijõudude sõdur mingi Talibani sõjalise objekti, arvutas vastava GPS-pihuarvuti abil välja selle koordinaadid… kuid just sel momendil sai tühjaks seadme aku. Sõdur vahetas aku uue vastu ning vajutas nupule, et edastada andmed pommitajale B-52. Kahjuks ei arvestanud mees sellega, et seade on programmeeritud selliselt, et pärast laadimist määrab seade algul enda asukoha koordinaadid ning kohe edastamisnupule vajutades saadab pommitajale just need. Tagajärge pole raske aimata: edastatud koordinaatide järgi automaatselt juhitav pomm JDAM tappis kolm USA erijõudude ning viis läheduses viibinud Afganistani liitlasvägede sõdurit.

Aga: Kuid isegi ilma inimlike eksimusteta ei ole tänapäevane kosmosest juhitav sõjatehnika veel piisavalt usaldusväärne: GPS signaale võib hõlpsasti segada; teravasilmsed luuresatelliidid ei näe siiski hästi läbi pilvede ja suitsu; õhus levivaid laineid võivad tihti segada ka lugematud sidesignaalid paljude militaarstruktuuride ja -süsteemide vahel.

Lahendus saab siin olla – USA kaitseministri Donald Rumsfeldi sõnade kohaselt – vaid täielik kontroll kosmose üle. USA strateegide ja sõjatehnika arendajate tähelepanu on pööratud peamiselt kosmosetehnikale ja eeskätt selle seni suhteliselt nõrgalt arendatud “äärealadele”. Veelgi täpsemalt, nad ei taha kasutada kosmost mitte üksnes vastase sõjalise tegevuse jälgimiseks ja vastulöökide andmiseks, vaid tõkestada vastase sõjatehnika pääsu kosmosesse üldse. Selline uus lähenemine kätkeb endas paratamatult uusi riske ja teenib seetõttu ka kriitikat. Värsketesse plaanidesse kuuluvad nii satelliidid, mis oleksid võimelised nägema läbi maskeeringute, kosmoses baseeruvad radarid, mis suudaksid jälgida väeüksuste ja tehnika liikumist, tunduvalt võimsamad sidesatelliidid, mis annaksid sõduritele võimaluse kasutada sideks mobiiltelefonitaolisi vahendeid, ning kosmoses asetsevad jälgimisseadmed, mis suudaksid seirata ka ballistilisi rakette. Pentagoni soovide nimekirjas on nii kaitsva kui ka ründava iseloomuga sõjatehnikat, nagu näiteks sõjalised kosmoselennukid, kosmilised laserseadmed ja korduvkasutusega kanderaketid, mis suudaksid kanda praktiliselt igasuguse suurusega pomme.

Luuresatelliidid

USA luureamet ja Pentagon soovivad järgneva aastakümne jooksul välja vahetada kogu nende kosmilise luuresatelliitide süsteemi kogumaksumusega 60 miljardit dollarit! Nende “silmad” peaksid olema märksa teravamad kui tänapäevastel optilise luure satelliitidel ning nad peaksid suutma, erinevalt senistest, jälgida huvipakkuvaid objekte pidevalt. Üks võimalikest tehnoloogiatest on hüperspektraalsed satelliidid, mis pildistavad sihtmärke sadades erinevates nähtava valguse ja infrapunase kiirguse piirkondades. Nii võimaldaks infrapunane kiirgus näiteks avastada ka maskeerimisvõrguga varjatud tanke.

Teiseks kosmilise sõjatehnika arengusuunaks on kosmilised radarsüsteemid, mis suudavad kombata maapinda ja jälgida sealseid objekte (veokid, transportöörid, stardiseadmed jne) pidevalt ning igasugustes tingimustes – isegi madala pilvituse ja tormide ajal ning öösel. Vaenlase sõjatehnika liikumise tuvastamiseks kasutati juba Lahesõja ajal radaritega varustatud lennukeid, mis jälgisid “Surma kiirteeks” kutsutud peamist ühendusteed Iraagi ja Kuveidi vahel. NASA katsetas juba 1994. ja 2000. aastal edukalt radarsüsteeme kosmosesüstiku pardal. Pentagoni sooviks on aga viia aastakümne lõpuks maalähedasele orbiidile kahest või enamast tosinast võimsast radariga varustatud satelliidist koosnev süsteem, mis tagaks maapinna globaalse ja ajaliselt katkematu jälgimise. Samas oleks välditud pilootide eluga riskimine ning allatulistamisoht ka vaenlase õhuruumi kohal. Selle süsteemi üheks võtmeprobleemiks on nende satelliitide ja maapealsete keskuste vahelise efektiivse, kiire ja töökindla ning olemasoleva sidesüsteemiga integreeritud kommunikatsioonisüsteemi loomine.

Aga: Sellise satelliitide hulga orbiidile saatmine, mis tagaks kogu maakera pideva jälgimise, oleks oma hiigelsuure maksumuse tõttu ilmselt üle jõu käiv ka USA eelarvele. Kongress on sel põhjusel ühe taolise projekti (Discoverer II) juba tagasi lükanud. Alternatiivne projekt peaks valmima selle aasta novembriks. Üheks võimaluseks oleks nn 21. sajandi tehnoloogia satelliidid – TechSat21. Selle kontseptsiooni järgi kasutataks suurte, auto kaalu ja mõõtmetega tehiskaaslaste asemel “virtuaalseid satelliite” – tervet parve väikesi, umbes sajakiloseid "pudinaid". Igaühel neist on seadmed, mis võtavad vastu nii nende endi saadetud ja Maalt tagasi peegeldunud kui ka naabersatelliitide signaale, mis võimaldab kokkuvõttes oluliselt suurendada radaripildi lahutusvõimet. Selle süsteemi eeliseks on ka see, et kui mõni nendest juhuslikult rivist välja langeb, suudavad ülejäänud seda kompenseerida ning kogu süsteem tervikuna ei lakka töötamast – kalavõrk püüab ka siis, kui mõni silm on rebenenud, aga satelliitide süsteem toimib paremini, sest ühe satelliidi hävimise puhul jaotuvad ülejäänud enam-vähem ühtlaselt laiali või jagavad ülesanded ringi ning võrgu rebenenud silm praktiliselt parandatakse.Süsteem on märksa paindlikum, seda on võimalik vajadusel ümber konfigureerida ja suunata erinevate ülesannete täitmisele. Näiteks on operaatori korraldusel võimalik koondada esialgu globaalseks jälgimiseks ühtlaselt hajutatud satelliidid teatava suuremat huvi äratanud piirkonna täpsemaks analüüsiks. Selle süsteemi puhul on tõsiseks tehniliseks pähkliks siiski kõigi objektide hoidmine täpselt etteantud orbiitidel. Süsteemi TechSat21 esimest katsetust kavandatakse aastaks 2005.

GPS

Oluline erinevus uue, kolmanda põlvkonna globaalse asukohatuvastussüsteemi (GPS III) satelliitide ja praeguste vahel on see, et viimaseid kasutatakse peale sõjaliste eesmärkide ka tsiviilsfääris (näiteks põllukultuuride seisundi jälgimisel, digitaalsete maakaartide edastamiseks autojuhtidele jpm). Uue süsteemi (GPS III) puhul kasutataks aga militaarsete rakenduste jaoks eraldi teist signaalisüsteemi, mida on vaenlasel väga raske segada. Sellise vajaduse tingis asjaolu, et mõned aastad tagasi avastas õhujõudude uurimislabor internetist kergesti kättesaadava juhendi, kuidas konstrueerida 7 000 dollari eest seadet, mis võimaldab olemasolevate GPS-satelliitide signaale segada. GPS III satelliidid lähetavad militaarsel otstarbel eraldi võimsaid ja kontsentreeritud signaale. Nende nn punkt-lainekimpude segamine on peaaegu võimatu või siis ülikulukas. Samuti on need satelliidid varustatud palju täpsemate kelladega. Mida täpsemad on GPS-satelliitidelt saadetud ja vastuvõtjate poolt kinni püütud signaalide ajalised parameetrid, seda täpsemalt on võimalik välja arvutada ka objekti geograafilist asukohta, seega ka sihtmärgile juhitavate mürskude tabamistäpsust. Uue süsteemi puhul peaks see olema 1 meeter senise 6 meetri asemel.

Elastne ribalaius

Praegusel ajal kosmoses tiirlevast umbes 700 satelliidist ligi pool kuulub USAle ning nendest omakorda 110 on sõjaotstarbelised. Neid kasutatakse navigatsiooniks, sideks, foto- ja raadioluureks ning varaseks informeerimiseks ballistiliste rakettide startidest. Aga: Praeguse süsteemi üheks puuduseks on siiski see, et erinevad sõjalised ja luureorganisatsioonid kasutavad info liikumiseks satelliitide ja maapealsete vastuvõtupunktide vahel erinevaid isoleeritud ja sõltumatuid süsteeme, nn lõõre, mis ei võimalda infot saata ühtsesse võrku. Rahvusliku julgeoleku asepresident Hugo Poza väitis isegi, et 11. septembri katastroof New Yorgis ei olnud tingitud mitte vajaliku informatsiooni puudumisest, vaid üksnes sellest, et info edastamiseks ja jagamiseks erinevate ametkondade vahel puudus ühtne võrk.

Nende puuduste vältimiseks on Pentagon asunud välja töötama uut, nn transformatsioonilist kommunikatsioonisüsteemi – mingit gigantset veebi, mis suudaks hallata ja edastada kogu militaarset informatsiooni. See süsteem võimaldaks näiteks edastada luurelennukilt võetud foto al Qaeda objektide ja tegevuse kohta vahetult armee maal paiknevatele eriüksustele vaenlase hävitamiseks.

Aga: Üheks oluliseks puuduseks, mida on tarvis kõrvaldada, on asjaolu, et paljudes tehnoloogiliselt vähearenenud, kuid võimalike konfliktide piirkondades on sidesüsteemidel ebapiisav ribalaius, mis omakorda piirab ka edastatava informatsiooni mahtu ja kiirust. Näiteks võib detailse pildi edastamine mehitamata Predatorilt või Global Hawk lennukilt tõsiselt ummistada infovõrku sellises vähearenenud telekommunikatsiooni infrastruktuuriga piirkonnas nagu näiteks Afganistan.

2004. aastal kavatsetakse viia orbiidile esimene lairibaga sidesatelliit, millel on “aktiivsed” antennid paljude kommunikatsiooni kiirte kimpudega, mida on võimalik fokuseerida sinna, kus on vajalik suurem ribalaius. See tagab 10 korda suurema ribalaiuse kui senised sidesatelliidid. Ribalaiuse edasiseks hüppeliseks suurendamiseks kavatsetakse alates 2005. aastast hakata traditsioonilistel raadiolainetel põhinevaid sidesatelliite välja vahetama hoopis optilisi lasersüsteeme omavate satelliitidega.

Samal ajal jätkuvad tööd ka kitsaribalise infosüsteemi alal. 2008. aastaks kavatsetakse sõdurid varustada kergete mobiilitaoliste käsiterminalidega, mis võimaldavad suhelda kõne abil ning edastada väikesemahulist infot.

Minisatelliidid

Tänapäevased satelliidid on rasked ja keerukad ning nende üleslennutamine ja orbiidil teenindamine on kallis. Seetõttu on konstruktoreid üha enam hakanud köitma idee moderniseeritavatest satelliitidest, mille puhul kehtiks arvutite juures levinud plug-and-play printsiip, mis laseks neid orbiidil ümber programmeerida, varustada uue tarkvara ja kütusega, samuti neid seal ka inspekteerida ja remontida.

Kaitsejõudude konstrueerimisbüroode, NASA, Boeingi ja teiste firmade ühisprogrammis on eesmärk välja töötada järgmise põlvkonna väikesed ja renoveeritavad satelliidid NextStat. 2006. aastaks kavatsetakse saata orbiidile väike satelliit ASTRO (Autonomous Space Transport Robotic Operation) ning põkata see NextStatiga. Edu korral algaks nende massiline tootmine. NASA rahastab ka programmi DART (Demonstration of Autonomous Rendezvous Technology), mille eesmärgiks on luua kosmoselaev, mis suudaks oma videosensorite ja -kaamerate abil manööverdada sidesatelliitide lähedusse (kuni 15 m), sooritada seal vajalikke operatsioone ning liikuda seejärel edasi järgmise satelliidi juurde, seda kõike ilma inimese osavõtuta.

Aga: Siinjuures tuleks siiski arvestada ka ohuga, et kui vaenlane võtab samuti kasutusele analoogse tehnika, siis ta võib selle abil orbiidil olevaid suuri (baas)kaitsesatelliite hõlpsasti rivist välja viia. Ka vaenlase poolt kosmosse sokutatud, raketikilpi ründavaid mikrosatelliite oleks praeguse tehnika abil peaaegu võimatu avastada ja tõkestada. Neid “parasiite” võiks ju toimetada orbiidile mingi tavalise süütuna näiva suure satelliidi sees ning lasta vajadusel sealt välja paha tegema. Hongkongi ajalehtedes ilmus teade, et Hiina võimud on juba sooritanud maapealseid katsetusi “parasiitsatelliidiga”, mis on võimeline end haakima teiste satelliitide külge!

Kosmoselennuk – universaalne valmisolek

Üheks kõige ihaldatumaks objektiks militaristide soovide nimekirjas on kosmoselennuk – mehitamata ja korduvkasutusega veok, mis on võimeline startima pärast väga lühikest ettevalmistusaega, toimetama orbiidile satelliite, varustama neid uue kütusega, viima neid uutele orbiitidele ning uuendama nende riist- või tarkvara. Samuti võiks ta lennu ajal täita ajutise luure- ja sidesatelliidi funktsioone, aga võib-olla toimetada sihtmärgile ka pomme ja rakette maakera mis tahes piirkonda.

Kosmoselennuki idee on üle 40 aasta vana, kuid ei ole siiani täielikult realiseerunud. 1994. a sellest ajutiselt isegi loobuti, sest insenerid veendusid, et lennuk ei suuda iseseisvalt kunagi saavutada kosmilist kiirust. Hiljem heitis NASA kõrvale ka X-33 projekti, mis pidi maalt startima üheastmelisena, ilma kanderaketita. Nüüd eraldati 4,8 miljardit dollarit, et välja töötada kaheastmelist korduvkasutusega kosmoseveokit SOV (Space Operations Vehicle). Loodetakse, et see jõuab relvastusse aastaks 2014. Paralleelselt käivad arendustööd ka kergemakaalulise mehitamata kosmoselennuki SMV (Space Maneuvering Vehicle) loomiseks, mida saaks toimetada orbiidile kas kosmoselennuki SOV, kanderaketi või isegi stratosfäärilennuki abil. Manööverdamisvõimeline SMV võiks jääda orbiidile aastateks ning maanduda sobival maandumisrajal. Boeing on juba sooritanud helikopterilt allavisatud SMV mudelite maandumiskatseid.

Kõrvalepõikena: telekanali NTV Mir ühes saates “Tõe hetk” kurtsid saates osalejad, et üle 200 Vene superhävituslennuki MiG-31, mis nende väitel võiksid olla väiksemate satelliitide kosmosesse viimisel kanderaketi I astme asendajad, roostetavad lennuväljadel ja on muutumas vanarauaks, sest treeninglendudeks puudub raha ja piloodid, kes nendega lennata oskaks, on paremat palka otsides laiali jooksnud.

Raketitõrje

Raketitõrje, mille eesmärgiks on purustada vaenlase ballistilised raketid, on USA kaitseministeeriumi kulutuste eelarves suurim eraldi artikkel. Bushi administratsioon on küsinud selle tarbeks 2003. aastaks üle 7 miljardi dollari. Esmalt on vaja luua senisest parem infrapunasatelliitide DSP (Defense Support Program) süsteem, mis oleks suuteline kindlaks tegema, kas rakett on üles tulistatud USA territooriumilt – seega, kas oma või võõras. Lisaks sellele on enne raketi hävitamist tarvis kindlaks teha, kas ta kannab ka mingit lõhkepead või ainult selle maketti, ning ühtlasi jälgida kõiki ühe raketi poolt väljatulistatud lõhkepäid.

Aga: Kahjuks praegused DSPd seda veel ei suuda. Nende asemele on kavas luua kaheosaline satelliitide süsteem SBIRS (Space-Based Infrared System). Selle kõrgema osa satelliidid tegutsevad kõrgetel geosünkroonsetel tugevasti elliptilistel orbiitidel ning annavad selgema pildi kohast, kust raketid stardivad. Maalähedastel orbiitidel tegutsevate satelliitide ülesandeks jääb aga juba üksikute lõhkepeade jälgimine. SBIRSi madalama osa satelliite, mille loomises osalevad Lockheed Martin ja Northrop Grumman, kavatsetakse orbiidile saata alates 2006. a.

Lisaks loetletutele uurib Pentagon veel kahte uut tüüpi relva, mida võiks tulevikus kasutada vaenlase rakettide hävitamiseks. Nendeks on kineetilist energiat kasutavad relvad, mille hulka kuuluvad ka nn tapjad satelliidid, mis hävitavad rakette nendega kokkupõrkamise teel. Teine uus relvatüüp kasutab suunatavat energiakimpu, mis lähtub kosmoses baseeruvalt võimsalt laserilt ja võib hävitada kosmoses liikuvate objektide kõrval ka maal paiknevaid sihtmärke.

Ega teisedki maga

Infoagentuurid vahendavad, et ega venelasedki ei mõtle istuda sel ajal põõsas kui jänkid endale taevasse kindlust ehitavad.
Esimene venelaste uus lahendus on see, et tuumarakett lõheneb kolmeks (viieks, kahekümneks) tükiks, millest vaid üks on varustatud lõhkepeaga. Selle puuduseks jääb oht, et nutikas kilp võib kõigest hoolimata selle õige tüki üles leida.

Teine variant: sihtmärgi poole lendavad kaks raketti järjestikku sellise vahega, mis jätaks teisele ruumi esimese hävitamisest tekkinud plahvatusest mitte häiritud saada ja sihtmärgini lipsata. Esimene neist oleks peibutis, mille ninna ameeriklaste NMD (National Missile Defense) lõhkeseade kargaks, teine lendaks turvaliselt sama trajektoori mööda läbi esimese plahvatanud rusude.

Lisaks kolmaski variant, kus peibutis ja lõhkepea stardiksid ühes tükis ja eralduksid üksteisest alles NMD-seadme märkamisel.

Kuidagi ulmeline tundub mõte, et tuumaraketi külge oleks kinnitatud tavaline õhk-õhk rakett, mis NMD-seadme külge klammerduks ja selle siis ära hävitaks – aga mine tea.

MIRV

Eelnimetatud NMD-kilp on üsna abitu igasuguste MIRV (Multiple Independent Reentry Vehicle) ehk mitme tuumapeaga rakettide, näiteks MX suhtes. Need on mingi relvastuskontrollileppega praegu küll keelustatud, aga arvestades, kui vabalt on igasugu lepingutesse suhtutud, ei takista miski mõtlemast, et kui vaja, jäetakse ka selline tõkend tähele panemata. Rangelt võttes ei saa ka välistada, et kaitse sildi all ehitatakse või täiustatakse tegelikult ründerelvastust. Vähemalt annab raketikilp julge võimaluse katte varjust nõelata.

Lõpetades ülevaadet uutest kosmilise ruumi kasutamisega seotud relvaliikide täiustamisekavadest, ei saa märkimata jätta relvastuse arengu üldist dialektikat: igasugune sõjatehnika loomine ühel maal kutsub varem või hiljem analoogse tehnika (ja nende vastu kaitserelvade) valmistamise esile ka teistes maades. Seega jääb küsimus, kas raketitõrjekilp lisaks kaitse osutamisele ei suurenda samal ajal ka ründeohtu? Mäletame lähimineviku relvastumise võidujooksu ju hästi. Praegu neid võidujooksjaid ju küll justkui pole.

tehnikamaailm.ee
 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 19. 10. 2008. 07:10

Time: 0.0735850 s.