Samal ajal jätkas N. Liit intensiivselt ettevalmistusi Balti riikide hõivamiseks ja luureandmete kogumist oma naabrite kohta, tehes seda jõhkralt ja avalikult. Üldiselt on teada, et huvialuse riigi sõjaliste võimete ja kaitsevahendite kohta luureandmete kogumiseks kasutatakse peamiselt eriagente ja nendeks värvatakse tavaliselt selle riigi kodanikke, kelle vastu luuret teostatakse. N. Liidu piirivalve tegi seda hoopiski primitiivsemalt.

Enamasti röövisid N. Liidu piirivalvurid luureandmete saamiseks Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud Eesti kalureid, keda siis üle kuulati.

Selle tõenduseks mõned faktid:

22. augustil 1936. a. viisid N. Vene piirivalvurid vahipaadil Pihkva järvelt, umbes üks kilomeeter Eesti poolt riigipiiri kaasa neli Kulje valla Rozitsa küla kalurit, kes toimetati Muromtsi piirivalvekordonisse ja kuulati seal üle. N. Vene piirivalveohvitserid nõudsid kalureilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja nende koosseisu kohta, samuti Grupi küla ja Petseri vahelise maantee seisukorra, eesti rahva meeleolu, nende sissetulekute suuruse ning siinsete tarbekaupade hindade kohta.

22. septembril 1936 viisid N. Vene piirivalvurid jõuga oma vahilaeval kaasa Pihkva järvel Eesti territoriaalvetes kalastanud kolm Kulje valla Drisliviku küla kalurit. Need toimetati samuti Muromtsi kordonisse ja kuulati seal üle. Ka seekord nõuti eesti kaluritelt andmeid meie piirivalvekordonite ja politseiametnike kohta, ning uuriti, milline on Eesti teede olukord ja rahva üldine meeleolu.

14. detsembril 1936. aastal viis N. Vene piirivalve patrull Peipsi järve jäält Eesti territooriumilt jõuga kaasa seitse Šartova küla kalurit. Ülekuulamisel Dub-Bori kordonis nõuti neilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja piirivalvurite relvastuse kohta. Täpsemalt sooviti teada, kas piirivalvekordonites on kuulipildujaid ja mis on kordoniülemate nimed ja aukraadid. Edasi uuriti, kas Petseri ja Värska vahele on ehitatud raudtee ja kes on Petseri ja selle ümbruskonna politseinikud. Kalurid kuulati 7-8 korda üle, kusjuures neid ähvardati ja mõnitati.

23., 24. ja 25. jaanuaril 1937 viisid nahkkuubi ja revolvreid kandvad N. Vene sõjaväelased Pihkva järvelt jõuga kaasa 11 Senno ja Kulje valla kalurit, kes viidi ülekuulamisele Pihkvasse. Seal nõuti neilt andmeid Eesti sõjaväe, kaitseliidu ja piirivalvejõudude ning relvastuse kohta. Kalureilt nõuti andmeid ka külade kohta, kus nad elavad ja nende seletuste järgi koostasid ülekuulajad külade plaanid.

Üldse röövis N. Vene piirivalve aastatel 1936-1937 Peipsi ja Pihkva järvelt 46 eesti kodanikku, kellelt nõuti andmeid Eesti sõjaväe, politsei ja piirivalve koosseisude ning nende relvastuse, samuti Peipsi laevastiku, eesti elanike meeleolude, teede olukorra ja palju muu kohta. Samal ajal ei ole teada ühtki juhtumit, kus Eesti võimud oleksid toiminud samuti vene kaluritega.

1938. aasta 19. jaanuaril ja 8. veebruaril leidsid Peipsi järvel aset kaks relvakonflikti, mille käigus said surma kaks vene ja kolm eesti piirivalvurit. Vene piirivalve teadete kohaselt olevat mõlemal juhul Eesti piirivalvurid ületanud piirijoone. Tegelikult oli aga hoopis vastupidi.

19. jaanuaril kell 14. tulid Peipsi järvel Skamja küla kohal hobuse ja reega üle kuuseokstega tähistatud piirijoone kaks N. Vene piirivalvurit, et järjekordselt röövida luureandmete hankimiseks seal umbes 400 meetrit piirijoonest Eesti poole kalastanud eesti kalureid. Kuna juhuslikult viibisid sel hetkel kalurite juures kohalik piirivalvekordoni ülem ja kolm piirivalvurit, siis seekord katse ei õnnestunud ja vene piirivalvurite alustatud tulevahetuses said mõlemad vene piirivalvurid surma.

Selle piirivahejuhtumi lahendamisel võttis vene esindus omaks, et 19. jaanuaril Peipsi järvel aset leidnud vahejuhtum toimus Eesti territooriumil ja kinnitas seda ka oma allkirjaga komisjoni protokollil. Oma ametlikus häälekandjas "Izwestia" (nr. 20 25. jaanuar 1938) lansseerisid vene võimud seda juhtumit aga järgmiselt:

"Kingisepp, 23. jaan. (TASS) 19. jaan. Kaks piirivalvurit, Prohotšuk ja Laznik, kes olid saadetud valvekäigule, avastasid Pihkva järvel piiririkkujad, kes olid sõitnud Eestist üle piiri kahe saaniga SSSR'i territooriumile, umbes 750 m kaugusele. Piiriseaduse rikkujate seiramisel võeti piirivalvurid ootamatult vastu tulistamisega Eesti territooriumilt eesti piirivalve poolt, kelle koosseis oli 4 meest: üks allohvitser ja kolm reameest, kes tulistasid Nõukogude piirivalvureid umbes 100-meetriselt vahemaalt. Tulistamise tagajärjel said mõlemad piirivalvurid surma.

TASS'ile teatati usaldusväärseist allikaist, et välisasjade rahvakomissari ülesandel SSSR'i esindaja Eestis seltsimees Nikitin andis üle Eesti välisministrile protestinoodi Nõukogude piirivalvurite tapmise asjus, mis sisaldab nõuet, et süüdlased selles roimas saaksid eeskujuliku karistuse ja et tapetute perekondadele antakse vastav tasu Eesti Valitsuse poolt."

8.veebruaril 1938. a. leidis Peipsi järvel aset teine piirivahejuhtum, mille kohta kirjutas tolleaegne Eestis ilmunud "Politseileht" järgmist:

"9.veebruaril teatas N. Vene Oudova piirivalvesalga ülem meie Narva jaoskonna ülemale, et 8. veebruaril s.a. pärast lõunat, olevat kolm meie piirivalvurit tunginud Peipsi järvel hobuse ja reega üle piirijoone N. Vene territooriumile, et vangistada N. Vene kalureid. Vastastikusel tulevahetusel olevat kõik kolm eesti piirivalvurit saanud surma. Selgus, et venelaste poolt oli surmatud: veltveebel Artur Pungas, kapral Voldemar Kaio ja nende küüdimees, eraisik Vassili Eva-Evin.

Viimase piirvahejuhtumi uurimiseks kokkutulnud segakomisjonis tegid meie esindajad järve jääl leidunud jälgede ja eemalt sündmust jälginud kalurite tõenduste abil kindlaks, et N. Vene mootorsaan oli sõitnud meie territooriumile, nelja kilomeetri kaugusele, arvates tähistatud piirijoonest ja pöördunud siis tagasi oma territooriumile, viies kaasa hobuse ühes reega. Seda asjaolu tähistasid selgesti jääl leidunud sõidukite ja hobuse jäljed. Varsti pärast seda olid meie kalurid kuulnud piiri poolt kuulipilduja raginat.

Mainitud jälgede uurimisest keeldusid N. Vene esindajad kategooriliselt, jäädes vahejuhtumi suhtes püsima oma esialgsele avaldusele. Laipade ülevaatlusel selgus, et veltveebel Pungase keha ja riided olid läbistatud 15 kuulist, kapral Kaio - 9 kuulist, küüdimees Eva-Evin - 8 kuulist ja hobuse korjus 3 kuulist.

Analüüsides eeltoodud kaht piirivahejuhtumit ja käsitledes seejuures varem Peipsi järvel asetleidnud sündmusi, ei saa lugeda N. Vene piirivalve võimude seletust paikapidavaks viimase verise vahejuhtumi tekkimise ja selle põhjuste kohta."

Valeandmete avaldamine ja vassimine faktide käsitlemisel räägib selget keelt sellest, millised olid meie suure idanaabri arusaamad tõest ja õigusest ja missugune oli tollal selle riigi võimumeeste "proletaarne südametunnistus".

* * *

Teades nüüd 1939.-1940. aastatel aset leidnud sündmuste edasist käiku, võib arvata, et Peipsi ja Pihkva järvel vene piirivalve poolt toime pandud piiririkkumised ja Eesti kodanike röövimised Eesti piirialadelt luureandmete saamiseks, oli Nõukogude Venemaa poolt Eesti ja teiste Balti riikide suhtes kaugele ette plaanitsetud sündmuste eelmäng.

1939. aastal otsustasid Hitler ja Stalin jagada omavahel ära Euroopa, sõlmides kahepoolse kokkuleppe, mille salajastes klauslites määrati Ida-Euroopa riikide selja taga nende saatus. Pakti sõlmimise põhjustasid mõlemapoolsed huvid. Hitler soovis kindlustada oma seljatagust võimaliku sõja korral Inglismaa ja Prantsusmaaga. Olles sõjaliselt tugev ja omades suurt rahva poolehoidu, tahtis Hitler laiendada Saksamaad Euroopa riikide arvel. Stalinile oli vastastikuse pakti sõlmimine Hitleriga vajalik võimul püsimiseks, kuna ta teadis, et demoraliseeritud vene rahvas pole sõja korral Saksamaaga huvitatud tema režiimi kaitsmisest.

Hitleri ja Stalini poolt lahti päästetud Teine maailmasõda lõppes Eestile traagiliselt. Ehkki Saksa relvajõudude abiga vabaneti 1941. aasta suvel nõukogude okupatsioonist, ei tulnud Eesti iseseisvuse taastamine Saksa okupatsiooni tingimustes kõne alla. Vaatamata eesti meeste meeleheitlikule vastupanule 1944. aastal, ei suudetud sõjaliselt kümneid kordi ülekaalus oleva Punaarmee sissetungi takistada ja lääneriikide vaikival nõusolekul okupeeris N. Liit teistkordselt Eesti ja teised Balti riigid ning taastas neis riikides nõukogude režiimi

Tuhanded eesti sõjamehed ohverdasid kodumaa vabastamise lootuses oma elu. Paljud, kellel selline võimalus avanes, põgenesid Läände. Kodumaale jäänud said aga tunda stalinlikku terrorit ja vägivalda. Järgnesid uued küüditamised ja arreteerimised. Kaotatud eesti elanikkond asendati venelaste ja teiste N. Liidu rahvastega. Järgnenud pool sajandit pidi eesti rahvas taluma võõrvõimu.

Kuid kaotused ja hädaohud on meie rahvast alati liitnud ja karmid katsumused on loonud aluse uueks tõusuks. Ei ole ilma võitude ja kaotusteta tõusnud ükski rahvas. Üheksakümnendate aastate algul suutis väike eesti rahvas taas sedavõrd üksmeelselt liituda, et ühisel jõul suudeti maha raputada pool sajandit rõhunud võõrvõimu ikked.

Eesti riik taastati põhimõttel restitutio ad inegrum. Kuid tänaseni ei ole Venemaa tunnistanud Tartu rahulepinguga kehtestatud Eesti-Vene riigipiiri, vaid alustas kohe pärast 1994. aasta juulileppe allkirjastamist paigaldama oma piiritulpasid senisele administratiivpiirile. Vastavalt OSCE lõppaktile, millele nüüd ka Eesti on andnud oma allkirja, on igal riigil õigus oma territoriaalsele terviklikkusele ja okupatsiooni tulemusel Eesti riigipiiri muutmine on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslik.

Peipsi piirivalvurid 1938. aastal

1938. aastal vene piirivalvurite poolt hukatud piirivalvurid Peipsi järve jääl

Peipsi järvel 1938. aasta talvel Vene piirivalvurite poolt hukatud eesti piirivalvurite matus

http://www.hot.ee/fone/1938_00.htm

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 8. 01. 2011. 16:46