et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Mässukatse 1. detsembril 1924

Kool.ee-haridusportaal :: Mässukatse 1. detsembril 1924 Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeMässukatse 1. detsembril 1924,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Mässukatse 1. detsembril 1924

1924. aasta detsembris sai Moskva arvates Lenini poolt mainitud "hingetõmbeaeg" täis ja Eestis pidid siin loodud löögiüksused hävitama selle demokraatliku väikeriigi.

1. detsembri varahommikul asusid enamlaste löögiüksused Moskvast saadud direktiivide alusel Eestis võimu haarama. Saadud juhiste järgi pidid relvastatud löögiüksused okupeerima siinsed valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid.

Et kommunistid midagi plaanitsevad, polnud mingi saladus. 1924. aasta november oli möödunud suure kohtuprotsessi tähe all, mille tulemusel 149 Eesti riigi suhtes vaenulikku isikut süüdi mõisteti.

NSV Liidus toimusid samal ajal meeleavaldused loosungite all «Maha valge Eesti timukad!», «Maha Eesti kodanluse vabariik!» jms, Jamburgis (Kingissepas) kanti ringi tohutut papist granaati kirjaga «Meie kingitus Eesti timukatele».

Ka Eesti enda kommunistide ähvardused olid nii jultunud, et mässukatse järel märkis Päevaleht ilmse irooniaga: «Ja kui nüüd ilmsüüta verd on voolanud ja kuriteoline katse ohvrid nõudnud, siis on asjata pahandada kommunistide üle: selleks on nemad ju olemas, see on nende eesmärk ja seda ei ole nad iialgi salanud.»

Päevalehe arvates tulnuks süüdistada pigem Riigikogu sotsialiste, kes nõudsid pidevalt politsei nõrgendamist ja osalist kaotamist ning kaitseväe laialisaatmist, et [valitsus] ei saaks riigivastastega võideldes neile kuidagi haiget teha.

Kommunistid ülemäärase halemeelsuse üle kurta ei saanud. 1. detsembril 1924 toimunud mässukatses osales umbes kakssada mässajat (neist 40 Nõukogude kodanikku). Need olid varustatud püsside, püstolite, granaatide ja mõne suurema pommiga ning jaotatud löögisalkadesse.

Mässuplaan nägi ette Tallinna tähtsamate punktide – valitsusasutuste, sõjaväeosade ja kommunikatsioonisõlmede – hõivamist ning abi kutsumist NSV Liidust.

Loodeti ka, et esimeste paukude kõlades ja võitlushüüete kostes tormab mässajate juurde vaimustunud töörahvas ja asub kodanlusele kätte maksma.

Suurim salk, ligi 50 meest, pidi hõivama Tondi kasarmud, ülejäänud objektidele saadetud salgad olid 7–10-mehelised. Ohvrite segadusse ajamiseks kandis osa mässajaist tsiviilriiete peal Eesti sõjaväe sineleid ning kaela ümber oli sätitud frentšikrae. Tolleaegne Postimees nimetas sellist pettemanöövrit terroristlikuks väljaastumiseks.

Öö vastu 1. detsembrit oli sõjakoolis korrapidajaks leitnant Joosep Lääne ja veel üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tulid kell 5.00 hommikul vahiruumi.

Sõjakooli pidi ründama 140 mässajat, kellel oli antud käsk koguneda 30. novembril sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel, Kristiine heinamaal asunud Reimanni majja. Kuid kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Colt-Thompson püstolkuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Sõjakooli ründava grupi sidepidajaiks mässajate staabiga ja teiste gruppidega oli kolm käskjalga.

Liikumist alustati kell 5.00 hommikul. Sõjakooli juurde jõudes asuti ründama kadettide elamublokki, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt alumisel korrusel maganud kadette. Vahtkonnast tulnud kadetid koos nelja suurtükiväe kadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast saada püstoleid, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele, kus asunud kadetid said relvade hoiuruumist haarata relvad ning asuda vasturünnakule, mille järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate grupp asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja-ohvitser ja üks veebel. Korrapidaja oli hoonest lahkunud ja veebel oli läinud elamublokki pesema.

Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto. Autos olnud püüdsid põgeneda, kui nägid relvastatud kadette, kuid nad tabati ja toodi Sõjakooli. Kaks autos olnust olid Rudolf Vakmanni vennad, kes olid saadetud Sõjakoolist relvi tooma. Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse inimest mõisteti surma, mis viidi sama päeva hilisõhtul täide.

Sõjakooli vallutamise katsel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras. Haavata sai üheksa kadetti.

Balti jaama tormanud relvastatud jõuk kuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri K. Karki.

Vahistati ka rühm hommikusele rongile tõtanud relvastamata ohvitsere, kelle kohta anti korraldus nad pärast saabastest vabastamist maha lasta.

Õnneks jõudsid enne seda kohale Kaitseväe väeosad, kes piirasid jaamahoone sisss. Ppärast lühikest tulevahetust pagesid mässajad laiali.

Sõjaministeeriumisse Pagari tänaval tungiti hüüetega: «Töörahvas, ühinegu meiega!», otsekui võinuks ühes ministeeriumis kell 5.30 hommikul massiliselt töörahvast leiduda.

Hoone koridori heideti mitu pommi, ja betoonpõrandasse tekkis auk, kust võis vaadata keldrisse. Hoone valvemeeskonnnal õnnestus oma ruumist täies sõjavarustuses hoovile jooksta (osal neist aluspesu väel), kust avati mässajate pihta tuli ja alustati ministeeriumi tagasi vallutamist. Selle peale põgenesid mässajad hoonest. Üks mässaja peitis ennast kappi ja tema põuetaskust leiti hiljem punane lipp.

Dramaatiliste sündmuste jada rullus lahti veel mitmel pool: peapostkontori juures, Toompea lossis, riigivanema majas (praegune Saksa saatkond Nevski katedraali taga), Lasnamäel, mitmes sõjaväeosas, politseijaoskondades jm.

Riigivanema adjutandil õnnestus läbi akna põgeneda ja paljajalu läbi kuulirahe kaitseväe staapi abi kutsuma joosta. Senikaua taganes riigivanem Akel oma korteris toast tuppa, lukustades enda järel uksi, mida mässajad järjekorras purustasid. Abi jõudis pärale enne, kui viimane uks maha murti.

Vene tänaval asunud peapostkontori juures toimus osalt koomiline, osalt uskumatu stseen. Hiljem jutustati, et mässuliste tegevust oli kõige esimesena märganud varasel hommikutunnil kasiinost kodu poole jalutav «heas tujus» kindral Põdder.

Paugupealt saanud kindral kaineks, sisenenud vastasasuvasse majja ja andnud uksekella. Ukse avas ehmunud proua, hommikumantel seljas. Kindral teatas talle oma kanges eesti keeles viisakalt: «Proua, lubage mul paar pauku teha!», sammus siis kiirelt akna juurde ja avas mässajate pihta tule.

Seejärel oli Põdder läinud tagasi kasiinosse ja toonud sealt abiväge, kellega postkontor tagasi võeti. Tulistamise ajal olevat üks kuul tabanud telegraafiaparaadi taga istunud mässajat hetkel, kui see oli edastamas abipalvet Tallinna lahel ootavale Nõukogude laevastikule.

See telegrammi saatmise lugu võib olla ka dramaatiline ilustus, kuid tõsiasi on see, et Nõukogude laevastik oli Kroonlinnast väljunud Soome lahte.

Samuti on teada, et Pihkva ringkonna kutsealused olid mõni päev enne putši kutsutud kolmenädalastele kordusõppustele, kuid putši läbikukkumise järel kadus ringkonna staabil nende vastu huvi ja nad lasti koju tagasi.

Mälestusmärk 1. detsembril 1924 hukkunu kadettidele

Ometigi tegid mässu organiseerijad ja läbiviijad selles küsimuses otsustava vea. Asja pidi otsustama küll Vene invasioon, kuid ometi loodeti tõsimeeli ka tööliste kaasatulekule ja arvati, et õnnestub mingiks ajaks reaalselt võim haarata, mis oleks andnud aega rahulikult piiri tagant abi kutsuda.

Mässu põhiorganiseerija Jaan Anvelt oli oma Moskva ülemusi, Kominterni juhte Grigori Zinovjevit ja Otto Ville Kuusist veennud, et Eestis on «revolutsiooniline situatsioon» ja et Eesti Vabariik variseb kokku nagu kaardimajake.

Mitmel pool Euroopas järjest lüüa saa- nud Komintern vajas hädasti võitu ja otsustas panustada Eestile. Baltikumi anastamine oli plaanis nagunii.

Kuid mässu organiseerijate jutt revolutsioonilisest situatsioonist Eestis oli vale. Eesti Vabariigi jõustruktuurid ja lihtkodanikud surusid mässu maha mõne tunniga. Ohvitserid, politseinikud ja sõdurid, sageli ka lihtkodanikud asusid tegutsema ilma kõrgemalt poolt tulnud käskudeta, kuid silmapaistavalt tõhusalt ja otsusekindlalt.

Tööpäeva alguseks oli kõik läbi. Mässajad olid tapnud umbes 20 inimest, teist samapalju hukkus neid endid. Lisaks haavatud. Kõik tabatud mässajad anti välikohtu alla ja mõisteti surma.

http://www.hot.ee/fone/1938_00.htm

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 01. 2011. 16:45

Time: 0.1123021 s.