Ennesõjaaegse Eest Vabariigi rahupoliitika üks esimesi tõendeid oli Tartu rahuleping. Mitte seepärast, et see leping, olles sõlmitud täiesti sõltumatult lääneriikidest, lõpetas sõjategevuse Nõukogude Venemaaga, vaid just seetõttu, et selles lepingus olid määratletud Eesti riigi välispoliitika alused ja programm. See programm lähtus põhimõttest, et Eesti riigi olemasolu ei tohi takistada naaberriikide majanduslikku läbikäimist, antud juhul Nõukogude Venemaa kaubanduslikku suhtlemist lääneriikidega. Teatavasti olid nii vene, kui ka mõned läänering- konnad avaldanud kahtlust, kas uute riikide tekkimine Venemaa läänepiiril ei sulge Peeter I poolt rajatud "akent" Euroopasse. Tartu rahuleping võttis sellelt kartuselt ära igasuguse aluse.

22. septembril 1921 võeti Eesti vastu Rahvasteliitu. Viimase suurriigina tunnustas 28. juulil 1922 Eesti Vabariiki de jure Ameerika Ühendriigid.

Tegelikult aga ei toonud 1921. aastal Nõukogude Venemaaga sõlmitud rahuleping noorele Eesti riigile hoopiski mitte rahulikku elu ja sõbralikke suhteid oma idanaabriga. Nüüdsest kasutas Venemaa kallaletungideks nii Eesti kui ka teiste läänenaabrite vastu vaid teisi vahendeid. Nõukogude Venemaa jaoks oli sõlmitud rahuleping ainult "väike aja mahavõtt" uute agressioonide ettevalmistamiseks.

Bolševike partei rajaja ja selle vaimse isa Lenini õpetuse järgi ei pidavat mitte kunagi tulema püsivat rahu enamlaste ja kodanluse vahel. Sõlmides rahulepingud Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Soome ja Türgiga, vabandas Lenin neid tehinguid oma partei ees sellega, et "Nõukogude Venemaa vajavat hingetõmbeaega". Samal ajal püüdsid enamlaste esindajad levitada usku, et kodanlikud riigid võivad elada rahulikus vahekorras punase Venemaaga ja et Moskva, nagu teisedki 20. sajandi riigid, pidavat oma peaeesmärgiks rahulike vahenditega nõukogude rahva heaolu kindlustamist. Sellise propaganda tegelikuks eesmärgiks oli oma naabrite suigutamine petlikku rahuillusiooni.

Samal ajal ässitasid enamlased lihtsameelset vene rahvast üles, sisendades neisse usku, et kapitalistlikud riigid tahavad Venemaa ümber piirata ja seejärel hävitada, mistõttu vene rahvas pidavat jäägitult toetama Lenini parteid ja tooma üha suuremaid ohvreid Punaarmee võimsuse suurendamiseks. See oli sihilik vale, kuna aastatel 1920-1930 ei olnud läänemaailmas ühtegi sellist riiki ega jõudu, kes oleks tahtnud Venemaad vallutada.

Küll aga korraldas Moskva ise kallaletunge teiste riikide riigikorrale, tehes oma diplomaa- tiliste esinduste kaudu kihutustööd ja ässitades üles nende riikide poliitiliselt väheteadlikke töölisi ja elanikkonda ning organiseerides löögiüksusi nende riikide valitsuste kukutamiseks.

Seadnud Eestiga sisse diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, kasutas Moskva seda otsekohe ära külma sõja alustamiseks Eesti vastu. Nõukogude esinduste eestvedamisel organiseeriti siin Eesti kompartei ja selle abiga põrandaalused löögirühmad. Diplomaatilist posti ja diplomaatide puutumatust ära kasutades toodi Eestisse hulgaliselt kihutuskirjandust, relvi, ülestõusu juhtnööre ja isegi löögiüksuste juhte ning terveid löögiüksusi. Eestisse loodud nõukogude Vene kaubandusesindused kujunesid tegelikult sinna koondunud agitaatorite ja riigikukutajate pesadeks. Meie idapiir oli sel ajal veel üsna "hõre", ja sealt imbus Eestisse hulgaliselt nõukogude agente ning toodi propagandakirjandust ja relvi.

Idapiiri tagant kostis Eesti riigi aadressil nüüd sageli mahlakat vene sõimu. Eesti-vastase vaenu õhutamiseks kõlbas igasugune põhjus. Üheks selliseks sai kommunistlike organisat- sioonide keelustamine 1922. aastal. Rõvedat vene sõimu põhjustas ka eesti tippkommunisti Viktor Kingissepa vangistamine ning mahalaskmine. 1923. aastal, seoses J. Kreuksi hukkumisega tulevahetusel Eesti kaitsepolitseiga, kulmineerus massipsühhoos märatsemiseks Peterburis Eesti konsulaadi ees. Kõige raevukamaiks osutusid seal aga eesti, läti ja soome kommunistid.

Vaino Kallas

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 8. 01. 2011. 16:44