Pätside perekonnas on säilinud traditsioonina järgmine legend: umbes Põhjasõja ajal elanud esivanem hüüdnimega PIISKO, kes olnud Holstre veski jõukas mölder ja veski juurde kuulunud talu omanik. Näljaajal (arvatavasti 1717) jaganud Piisko külarahvale lahkesti leivapätse ja saanud sellega hüüdnime PÄTS. Veskit aga hakatud kutsuma Pätsi veskiks. Selle esivanema tegelik nimi on teadmata.

President Pätsi isa-ema koos lastega (vasakult): vend Nikolai, õde Marianna, isa Jakob, vend Voldemar, ema Olga, vennad Peeter ja Konstantin.

Suguvõsauurija Tiido Lauri kogutud andmete alusel oli üks Piisko poegadest nimega Hans Pätsiveski mölder ja selle juurde kuuluva koha nr. 105 peremees Viljandimaal, Paistu kihelkonnas, Holstre vallas. Holstre ja Aidu valla talupojad julgesid näljaajal 1717. a. augustis kuberner Golitsõni juures Peeter I-le palvekirja esitada, kuid Pätsiveski möldri osast selles teada ei ole.

Hansul ja tema naisel Eval oli viis poega, kellest vanim Ado elas surmani Pätsiveskil ja pärandas koha oma mõnekuisele pojale Hansule. Tegelikuks peremeheks jäi aga Ado järgmine vend Hans, kuni oli sunnitud kogu perega talu maha jätma ja kolima Holstre valla Pirmaste külla, kus ta hakkas jälle möldriks. Hiljem rändas Hans Puhja kihelkonda Kavilda valda, kuid tema poeg Ado jäi Pirmaste veskit edasi pidama ja seda kohta tuntakse tänapäevani Pätsiveski nime all.

Hansu kolmas poeg Hindrek elas algul vanal Pätsiveskil, kuid asus hiljem Holstre valla Rebase-Haini tallu kaasperemeheks. Nooremad pojad Juhan ja Peeter teenisid keisri sõjaväes. Peeter jäi vene-prantsuse sõjas kadunuks, Juhan aga teenis 1812/13. a. Liivimaa miilitsaväes, aitas organiseerida tsaari kütipolku ja teenis kindralkubernerilt vabadusekirja. 1814. a. Konstantin Pätsi vaarisa Juhan abiellus ja asus algul samuti vaba mehena Pätsiveskile. Talurahvaseadus andis aga 1819. aastal kõik maad mõisnikule ja Pätsiveski läks 1820. a. revisjoniga võõraste kätte.

Algul läks Juhan Kaarli valla metsavahiks, sealt aga Õisu valda Karaski tallu Jüri Änilase kaasperemeheks. 1826. a. asus Juhan oma suure perega (3 tütart ja 3 poega) Heimtali valda Rabina tallu elama, hakates tegelema käsitööga. Juhani ja Reeda kolmas laps – poeg Hans sai Rabina talu peremeheks, õppis puusepaks ja tegutses ehitusmeistrina. 1845-1848. a. vahetas perekond usku vene tsaarilt "hingemaa" saamiseks. Kogu Holstre vallast astus 12% elanikest õigeusku. Mõisnik Sieversiga konflikti sattunud perekond aeti talust välja ja Hans oma naise Mallega asus elama Viljandi linna. Neil oli ainult kaks last – Jakob ja Mari.

Maja Raekülas. Jakob Pätsi ehitatud maja Pärnus, Raekülas

Poeg Jakob õppis isalt tisleriametit ja Vil- jandi meistrite juures ehituskunsti. Temast sai kutseline ehitus- meister, kes töötas oma isast abilisega. Jakob käis maatameeste dele- gatsiooni tõlgina Peter- buri Talvepalees 1873. aatal, mille järel kahe-aastase Nikolai isa arreteeriti. Pärast vaba- nemist sai Jakob Täna- ssilma planeerimisko- misjoni liikmeks ja osales kroonumõisate tükeldamisel. Samal aastal müüs ta Viljandi maja ära ja ostis maad Pärnumaalt Tahku külast, kuhu rajas Põldeotsa talu, mida hakati Pätsi taluks hüüdma. Siin sündisid Jakobil ja Olgal (sünd. Tumanova, isa poolt venelane, ema päritolu teadmata) pojad Konstantin, Paul ja Peeter. Juba 1881. aastast peale tegutses Jakob Pärnus ehitusmeistrina ja 1882. a. pärast talu müümist asus pere jäädavalt Pärnu linna. Siin sündis samal aastal tütar Marianne. Jakob ehitas välja terve Raeküla linnaosa ja endalegi kolm maja. Lastest kasvasid tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelased, ühest pojast aga sai Eesti Vabariigi esimene president.

Konstantin Pätsi pere lühiandmed on järgmised:

1. HANS (1747-1796), naine EVA. 5 last: ADO (1780-1811), HANS (1782-1835), HINDREK (1787-1848), JUHAN (1787-1848), PEETER (1792- ?).

2. JUHAN (1787-1848), naine REET. 6 last: KADRI (s.1814), EVA (s.1818), HANS (s.1820), MARI (s.1822), JUHAN (s.1825), TÕNIS (s.1829).

3. HANS (1820-1880), naine MALL. 2 last: JAKOB (s. 1848), MARIE (s.1844).

4. JAKOB (1848-1909), naine OLGA. 6 last: NIKOLAI (s.1871), KONSTANTIN (s.1874), PAUL (s.1876), VOLDEMAR (s.1878), PEETER (s.1880), MARIANNE (s.1882).

5. KONSTANTIN (sünd.v.k. 11.veebruar 1874–surn. 18.jaanuar 1956). Abiellus 1901.a. WILHELMINE (HELMA) Jakobi tütar PEEDI'ga, kes suri 1910. 2 poega: LEO ja VIKTOR.

President Konstantin Pätsi ema Olga

Konstantin Pätsi ema Olga sündis 4. augustil 1847 Viljandis. Ta kasvas üles oma emapoolse onu perekonnas, kuhu ta peale orvuks jäämist võeti. Haritlasest onu, Valga linnapea peres arenes intelligentne ja terane tütarlaps väga mitmekülgselt. Üldhariduse ja guvernandi eksamite kõrvalt õppis ta ka saksa, vene ja läti keelt. Neiu kutsuti peatselt Viljandimaa mõisniku Gründeri perekonda guvernandiks. Sinna saabus noor ehitusmeister Jakob Päts, kes oli edasipüüdliku ja teadmistehimulise noormehena arhitekt Kulicku juures majade ehitamist õppinud. Nii tutvus Olga Gründeri mõisas oma tulevase abikaasaga.

Noored armusid ja abiellusid. Nad asusid elama Viljandisse, Jakobi ehitatud majakesse, kus sündis nende esimene poeg Nikolai.

Ehitustegevuse kõrvalt võttis noor abielumees agaralt osa ka avalikust elust. Ta oli alati nõus inimesi aitama ja nende eest välja astuma, olgu see siis talupoegade õigusi Riia kohtus kaitsma või muul viisil.

Jakob Päts kuulus ka sellesse eesti ärkamisaja tegelaste saatkonda, kes läksid St. Peterburgi Vene tsaarile palvekirja viima, milles viidati parunite ja mõisnike ebaõiglustele ja eesti talupoegade allasurutusele.

Vene suurvürst, kes Peterburis oma rahvariietega tähelepanu äratanud eesti saadikud vastu võttis, lubas saata komisjoni Balti paruneid kontrollima. Kontrollijad tulidki, valmistades parunitele ja mõisnikele palju ebameeldivusi.

Kui selgus, et ka Jakob Päts oli Peterburis käinud, hakkasid mõisnikud teda kiusama ja keeldusid talle tööd andmast.

Noore pere olukord muutus kriitiliseks ja nad otsustasid elukohta vahetada, ostes Pärnumaal Tahkurannas talukoha ja kolisid sinna. Seal nägid ilmavalgust veel viis last, nende seas 23. veebruaril 1874 sündinud Konstantin.

Esimesed aastad Tahkurannas olid noorele taluperenaisele Olgale rasked, sest ta oli harjunud hoopis teistsuguse eluga. Lisaks koges ta algul kohalike vaenulikku ja tõrjuvat suhtumist, mis aga ei kestnud kuigi kaua, sest Olga oskas hästi õmmelda ja andis küla peretütardele nõu riiete ja moe küsimuses. Aga tal oli ka teadmisi meditsiinist ja ta oskas haigusi ravida, päästes nii mõnegi inimelu. Oma abivalmiduse ja sõbralikkusega võitis ta peatselt kohaliku rahva poolehoiu.

Pätside kodu oli alati piinlikult puhas ja korras. Pereisa hoolitses selle eest, et põrandad olid värvitud ja toad tapetseeritud. Tubade sisustuseks olid lihtsad, aga maitsekad mööbliesemed.

Perenaise uhkuseks oli aed – see oli lausa lillemeri. Laste füüsilise ja vaimse arengu eest hoolitsesid mõlemad vanemad. Ema õpetas lastele lugemist-kirjutamist ja joonistamist. Kuna tol ajal toimus kooliõpe ainult vene keeles, siis eesti keele lugemise ja kirjutamise oskus oli eriti oluline. Ema luges õhtuti lastele ette eestikeelseid raamatuid, tutvustades neile juba maast-madalast eesti kirjanike loomingut. Isa õpetas lastele aga matemaatikat, loodusteadusi ja praktilisi tööoskusi.

Nii ema kui isa huvitusid poliitikast ja isamaa tulevikust. Perekonna külalisteks olid tihti Carl Robert Jakobson jt ärkamisaja tegelased, poliitikud, koolijuhatajad ja õpetajad, kelle vestlusi ja mõtteavaldusi ka Pätside lapsed kuulsid ja kõrva taha panid. Nii tekkis neil varakult huvi poliitika vastu. Peres loeti tolleaegseid ajalehti – Postimees, Sakala, Olevik jt.

Kui Konstantin õppis Tartu Ülikoolis, viibisid tihti Pätside kodus ka tema ülikoolikaaslased – Eduard Vilde, Ado Lüüs, Mihkel Martna jt. Kuna Olga ja Jakob Päts olid väga seltskondlikud ja sõbralikud, siis tundsid kõik nende kodus viibinud end alati hästi.

Pätsid elasid Tahkurannas ca 10 aastat. Laste koolimineku tõttu otsustati kolida Pärnu linnale lähemale – Raeküla karjamõisa, mis oli Pärnu südalinnast ca 5 km kaugusel. Koolis käisid lapsed jalgsi.

Kui kodu langes tuleroaks, ehitas ettevõtlik pereisa uue, kahekordse maja. Maja oli looduslikult väga kaunis kohas – ühel pool vulisev jõeke, teisel pool kohisev meri, ümberringi palju rohelust.

Uue maja juurde rajati laste abiga ilus aed, millega kasvas lastes armastus looduse ja selle ilu vastu.

Hiljem, kui lapsed olid juba täiskasvanud, kutsusid ema-isa oma laste peresid tihti Raekülla. Oli traditsiooniks, et lapsed koos perekonnaga suviti vähemalt üheks kuuks vanemate juurde sõitsid. Ka sünnipäevi ja jõulusid pühitseti koos. Tulid poeg Peeter Grodnost, teised pojad Tallinnast, tütar Marianne oma abikaasa ja lastega Peterburist. Tihti oli majas üle 20 inimese. Suvel käidi metsas marjul, meres suplemas, külastati Pärnut jne. Ka maja korrashoiu ja toidukeetmise eest hoolitseti ühiselt – üks nädal korraldas kõike ühe lapse pere, järgmisel teise oma jne. Kõik Pätside pereliikmed on soojusega meenutanud Raekülas veedetud kauneid päevi.

Ema ja isa isiklikul eeskujul oli vaieldamatult suur roll selles, et lastest said tublid inimesed sõna parimas mõttes; ka selles, et nende pojast Konstantinist sai Eesti Vabariigi üks loojaid ja hiljem esimene president, mida ema silmad küll kahjuks ei näinud.

1905. a. sündmused, Konstantini vangistamine ja surmamõistmine, ka teiste poegade ja väimehe jälitamine vene võimude poolt, olid teda rängalt vapustanud ja tervisele mõjunud. Vähktõve tagajärjel suikus Olga Päts 1914. aastal, viis aastat peale oma mehe surma, igavesele unele.

Vaata ka president K. Pätsi elulugu

Presidenr Konstantin Pätsi ausammas Tahkurannas; Konstantin Pätsi ausambas

Tahvel Konstantin Pätsi ausambal

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 8. 01. 2011. 16:17