Üsna sageli puutun kokku oma praktikas arusaamaga, et lapse ema või isa, kes ei täida oma kohustusi ,saab loobuda oma õigustest lapse suhtes. Kuidas siis sellega on?

Perekonnaseaduse § 116 lg 1 kehtestab vanematele võrdsed õigused ja kohustused oma lapse suhtes. Vanemate kohustusi ja õigusi ei ole seaduses loeteluna välja toodud ning erinevad õigused ja kohustused tulenevad erinevatest seadustest (nt perekonnaseadus, karistusseadustik, lastekaitseseadus) ja sätetest. Perekonnaseadus laias laastus kohustab oma lapsi ülal pidama (PKS § 97) ja nende eest hoolitsema (PKS § 116 lg 2) ning need on kohustused, mis on seotud isiku endaga.

Täna kehtiv perekonnaseadus (§ 137) annab vanematele võimaluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kui vanemad elavad alaliselt lahus või muul põhjusel ei soovi nad ühist hooldusõigust teostada. Vastava avalduse kohtule saab teha üks kõik kumb vanem. Kuna seadus on veel nn uus siis lahendeid uue seaduse pinnalt on veel vähe, kuid üks taoline avaldus on kohtu poolt rahuldatud. Tartu Maakohus rahuldas avaldaja avalduse tsiviilasjas 2-10-37919, milles avaldaja palus lõpetada ühise hooldusõiguse. Ühise hooldusõiguse lõpetamise põhjuseks oli teise vanema ükskõiksus lapse suhtes ehk lapse isa ei olnud aastate jooksul lapse kohta huvi tundnud, lapsega suhelnud ega osalenud lapse kasvatamises. Lapse isa kinnistas ka kohtuistungil, et ei soovi osaleda lapse kasvatamises ega lapsega suhelda. Antud lahendi raames kuulati ära ka laps, kes ei soovinud isaga kohtuda ning valla- ja linnavalitsuse töötaja ja lapse esindaja leidsid, et ainuhoolduse andmine lapse huve ei kahjusta. Seega anti lapse emale ainuhooldusõigus lapse suhtes.

Viidates eeltoodule on vanematel võimalik hooldusõiguse küsimustes pöörduda avaldusega kohtu poole, kui üks vanematest ei osale lapse kasvatamisel ning lapse vanemad ei ela koos või ei soovi mõnel muul põhjusel ühist hooldusõigust teostada. See tähendab, et vanem, kes ei soovi ühist hooldusõigust teostada saab esitada kohtule avalduse loobumaks lapse hooldusõigusest. Kohus otsustades hooldusõiguse andmist ühele vanemale lapse huvidest lähtuvalt võttes arvesse mõlema vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi (PKS §137 lg 3).

Aga ülalpidamiskohustus? Perekonnaseadus kohustab vanemaid oma lapsi ülal pidama ja see ei ole sõltuvuses hooldusõigusega. Kui hooldusõigus on antud üle teisele vanemale ei vabane teine vanem ülalpidamiskohustusest. Lapsel on õgis saada ülalpidamist mõlemalt vanemalt (PKS § 96 ja 97) olenemata sellest kelle juures laps elab või kes lapse eest hoolitseb. Sama kehtib ka suhtlemisõiguse kohta ehk lahuselaval vanemal on õigus ja kohustus suhelda oma lapsega ning teine vanem ei saa teha takistusi selles osas (PKS § 143). Isegi kui lahuselaval vanemal ei ole hooldusõigust on tal õigus ja kohustus lapsega suhelda isiklikult.

Kristin Kraft
E-Nõustaja OÜ jurist
www.e-noustaja.ee
kristin.kraft@e-noustaja.ee
mob 555 37 883

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 9. 02. 2011. 08:21