Sunnitud raseduste ärahoidmiseks

Sunnitud raseduste ärahoidmiseks peavad tervishoiutöötajad sellest naistega rääkima

Just nii kõlas nelja Põhja-California linnapiirkondades asuvat pereplaneerimise kliinikut hõlmanud uurimuse lõpptulemus.

Kahes kliinikus neljast küsiti naispatsientidelt, kas nende partnerid olid neile survet avaldanud, et nad lapseootele jääksid (näiteks ähvardanud naist maha jätta, kui too ei rasestu). Kliiniku töötajad esitasid patsientidele küsimusi ka selle kohta, kas partnerid olid nende rasestumisvastaseid vahendeid saboteerinud (näiteks sihilikult kondoome katki teinud või antibeebipille ära peitnud).

Kahes teises kontrollkliinikus koheldi patsiente nagu alati.

Kolm kuni kuus kuud hiljem võtsid teadlased kõigi patsientidega uuesti ühendust, et näha, kas partnerid olid suutnud naisi lapseootele jääma sundida. Nende naiste hulgas, kes olid alles hiljuti partneri vägivalla ohvriteks langenud, jäid patsiendid, kellelt raseduse pealesundimise ja rasedusvastaste vahendite saboteerimise kohta küsiti, 71% väiksema tõenäosusega vastu oma tahtmist rasedaks. Samuti oli suurem tõenäosus, et nad oma partneritest lahku lähevad, nagu 52% neist tegigi, võrreldes 45 protsendiga kontrollkliinikus käinud naistest, kellega sunnitud rasedustest ega rasedusvastaste vahendite saboteerimisest ei räägitud.

Uuringu tulemused avaldati sel nädalal ajakirja Contraception Internetiväljaandes.

Teadlased oletasid, et soovimatute raseduste vähenemine tulenes suuremast lahkuminekusagedusest. Tulemuste põhjal võib järeldada, et kui naised sunnitud raseduste ja rasestumisvastaste vahendite saboteerimise kohta teavad, annab see neile jõudu ohtlik suhe lõpetada.

Teadlased hoiatasid siiski, et nende uuringus käsitletud nelja kliinikut ei saa võtta kui läbilõiget kogu riigi kliinikutest. Nende sõnul on vaja teemat veel uurida, et teada saada, kas käesoleva uurimuse tulemusi võib ka laiemalt rakendada.

Originaalartikkel: Los Angeles Times, 30.08.2010

printerisõbralik versioon esita küsimus