Painavad peavalud

Painavad peavalud

Minu suuremaks raskuseks elus oli ja on peavalud. Poleks ise kunagi arvanud, et minu vaimne seisund võib kuidagi mõjutada minu tervist.

Kõik sai alguse üheksandas klassis, kui ma enne kooli algust murdsin jalaluu ega saanud normaalselt koolis käia. Ma puudusin paljudest tundidest, sest luumurruga kaasnes ka palju muid asju, nagu näiteks immunsussüsteemi nõrgenemine ja sealt hakkaski kogu jama pihta. Olin kogu aeg haige ja ilmusin kooli ainult kontrolltöödeks. Algul jäin kõvasti maha ja siis hakkasin jubedalt õppima. Ma otseses mõttes õppisin ennast üle.

Teisel veerandil valutas iga päev pea. Alguses arvasin, et kõik möödub ja võtsin ravimeid, kuid juba poole aasta pärast avastasin, et võtan 8 tabletti päevas. Nagu ikka, läksime siis emaga kontrolli, kus arst laiutas käsi ja suunas mu neuroloogi juurde. Neuroloog ütles, et mul on kõik korras ja saatis ka minema. Peale seda läksime Tartusse günekoloogi juurde, kes samuti ütles, et minu menstruatsiooniga pole peavalud seotud ja et tema ei saa aidata. Nii ma loobusin ja jätkasin ravimite neelamist, sest see oli ainus variant, kuidas koolis käia. Kui peavalud hakkasid üle jõu käima, läksin lihtsalt koju magama. Nende peavalude tõttu käisin terve aasta haiglas vahelduva eduga. Olin lihtsalt kogu aeg haige.

Peale põhikooli lõppu läksin edasi gümnaasiumisse, kuid sain aru, et seal ma hakkama ei saa ja läksin üle kutsekooli. Ma sain vahepeal juba päris hästi hakkama, kuni jõuludeni, mil mu poiss jättis mu maha. Kui ma siiani olin stressis peavaludest, siis nüüd jõudis kätte depressioon. Tundus, et hullemaks enam minna ei saa, sest mu söögiisu kadus ja ma hakkasin jubedalt kaalu kaotama. Mu kaal kukkus kuu ajaga 50-lt 42-le. Peale selle neelasin ma ikka veel valuvaigisteid ja rahusteid.

Õnneks leidsin uue mehe ja sain depresioonist jagu, aga peavalud jätkusid. Mõnikord sõin nii palju valuvaigisteid, et oksendasin. Sellele vaatamata ostsin poest kõige kangemaid, mis käsimüügis kättesaadavad olid. Neid oli 12 tk pakis ja seda jätkus ainlt kaheks päevaks. Õnneks umbes kaks korda nädalas mu pea ei valutanud või valutas väga nõrgalt ja see oli minu jaoks tõeline õnnistus.

Teisel kursusel kolisin kodust ära ja mu peavalu läks poole väiksemaks. Kuid seda rõõmu jätkus mul ainult pooleks aastaks, siis pidin tagasi kolima, sest tuli majanduskriis. Selleks ajaks olin ma nii palju oma peavaludega hakkama saanud, et mu valuhood käisid üle päeva, juhul, kui ma ei õppinud.

Nii elasin veel aasta kodus ja jälle kolisin ära kaheks kuuks, jälle puhkus peavaludest. Kolmanda kursuse alguses loobusin ravimitest. kuna sain aru, et olen sõltlane. Veebruaris läksin Tartusse neuroloogi juurde, kuna Pärnu arstidest polnud abi. Seal tabas mind tõeline šokk. Arst avastas mul neli erinevat peavalu liiki (migreen, pingepeavalu, igapäeva peavalu ja stressi peavalu) ja kuna ma olin vahepeal rasedaks jäänud, ei saanud ma võtta antidepressante, mis seda raviks.

Kõige selle suure ja pika jama juurest ei teadnud minu vanemad ega sõbrad, mis minuga õieti toimub ja kui suurtes kogustes ma ravimeid söön. Ma isegi ei kujuta ette, mitu kilo valuvaigisteid ja rahusteid ma alla neelasin, kuid paistab, et maks töötab veel. Nüüdseks olen taas kodust lahkunud, sest see on üks mu peavalude allikatest. Ma olen neli aastat kannatanud peavalude käes, ega oskagi muud kui magama minna suure valu korral, sest iga peavalu võib üle minna migreeniks ja sellest jubedamat ma ette ei suuda kujutada.

Olen aru saanud, et ravimid ei ole mingi lahendus. Ma neelasin kolm aastat valuvaigisteid ja aasta olen nüüd ilma hakkama saanud, kuid soov nende järgi on meeletu. Nii kerge on saada endale peavalu, aga väga raske on seda hiljem välja ravida. Selle kõige lõpptulemus on: ma ei saa klubides käia, ega kärarikastes kohtades, ma ei tohi närvi minna, ma ei tohi liigselt pingutada, ma pean palju puhkama, ma pean magama totaalses vaikuses, ilma, et öösel ärkaksin. Põhimõtteliselt mul on raske millegiga tegeleda, sest kõik nõuab pingutust. Kui ma oleksin varem oma peavaludega tegelenud, oleksin hetkel terve.

Praegu loodangi sellele, et sünnitusega kaovad peavalud, sest nii pidi minema enamus inimestel ja kui ei kao, ju pean ootama, kuni antidepressante saan võtta. Ja seda alles rinnaga toitmise lõpetamisel. Sinnamaani peab mu mees olema see, kes vajadusel öösel ärkab ja hoolitseb lapse eest, sest kui mina peaksin öösel ärkama, siis poleks päeval minust kasu. Tema peal on üldse suur koorem, sest ta peab arvestama minuga: kui mul päeval tuleb migreeni hoog, siis ta peab koju tulema ja olema lapsega, kuni mina magan. Mis kõige hullem, migreen ei kao magamisega, lihtsalt valu pole tunda magamise ajal.

NB! Migreeni all kannatavad inimesed peaksid diagnoosi kinnitamiseks alati pöörduma esmalt oma perearsti poole, isegi kui retseptivabad ravimid on seni olnud tõhusad.

Loe lisaks

Aspiriin vähendab migreenivalusid

14.04.2010 avaldas BBC uuringute kokkuvõtte, mille andmeil võib aspiriini manustamine vähendada migreenivalusid üle 50% inimestel juba kahe tunni jooksul.

printerisõbralik versioon esita küsimus