et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Kas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda?

Kool.ee-haridusportaal :: Kas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda? Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeKas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda?,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

[ Raha ja vabadus ] [ Kas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda? ]
[ Raha tõeline olemus ] [ Raha tõeline olemus (jätk) ]

Kas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda?

Lühike vastus küsimusele on „Jah!“. Kuid mida on kriisist väljumiseks vaja? Tavapärane vastus on, et loomulikult raha. Aga kust me saaksime piisaval hulgal raha? Omanikele kasumi toomiseks loodud kommertspangast laenates satume ju üha sügavamale võla- ja intressiorjusesse? Tuha-Juhanina käitudes ei jõua me kuhugi, aga kui... prooviks „leiutada jalgratast“? Selleks tuleb teada täpselt, mis on meie eesmärk ja siis vastata küsimusele: „Mis on raha?“ Raha on eluliste majanduslike eesmärkide saavutamise vahend.

Inimesed müüvad ettevõtetele oma reaalset tööjõudu ning saavad selle eest palka rahas. Raha eest soetame endale eluks vajalikke asju kõhutäiest kirstuni. Kaupade ostuks kulutatud raha jõuab ringiga taas ettevõtete kätte, kes ostavad selle eest kaupade tootmiseks vajalikku tööjõudu ja toorainet.

Raha näikse olevat kui Maailma Naba kaupade ja teenuste ostmiseks-müümiseks ning võlgade tasumiseks ja selle koha peal tavamõistmine rahast enamasti ka lõpeb. Ainult eriline radikaal ehk juurteni mineja (radix – lad. juur) hakkab uurima, kelle oma on ja kes raha nimelist kaupa turule toodab? Mis maksab tegelikult see rahapaberikaup? Kui usaldusväärne on see, kes toodab ja müüb rahapaberikaupa? Ja mõni uudishimulik julgeb koguni küsida: „A mis see rahapaberikaup tegelt maksab?“

Raha esmaturustajaks (emiteerijaks) on loomulikult keskpangad ja pangad. Kuid mis alusel nad seda teevad? Pole ju üheski pühakirjas öeldud, et taevas lõi kahte lehte, sõrm näitas kellegi peale ja hääl ütles: „Sina pead hakkama emiteerima raha!“ Ent ärgem norigem mineviku kallal, kiusakem parem tulevikuteed.

Vanasti emiteerisid keskpangad ja pangad raha kulla või teiste väärismetallide tagatisel. Esialgu emiteeriti raha täpselt niipalju kui pankuril oli seifis kulda (nt. 1 gr kulda = 1 tukat), hiljem hakati järjest enam praktiseerima raha kullasisalduse „lahjendamist“, kus eelneva illustratsiooni näitel ei väljastatud 1 gr kulla hoiustamisel pankuri juures pankuri poolt enam mitte ainult 1 tukati väärtuses rahamärke üldisesse raharinglusse, vaid vastavalt pankuri riskikartlikkusele 2, 3, 10 või mingi suvaline arv tukateid.

Põhimõtteliselt võis pankur ju väljastada tukateid 1 gr kulla tagatisel piiramatult, kui olnuks kindel, et pankuri väljastatud tukati kasutajad ei tule korraga hulgakaupa oma raha pankuri juurde uuesti kullaks vahetama. See oli ka ilmselt üks põhjuseid, mis tingis tänase süsteemi, et rahamärkide kasutajatel ei tohi olla seadusest tulenevat võimalust oma rahakaupa ehtsaks kullaks vahetada.

Alates 1971. aastast ei ole riikide valuutad tagatud enam mitte ka „lahjendatud“ kullaga, vaid majanduses teoreetiliselt ringleva toodanguga. Kuna aga inimeste tööjõu toodetud toodang ei kuulu keskpankadele ega pankadele, vaid eraettevõtetele, siis võib taolist tagatist pidada väga tinglikuks, rahvakeeli aga mitte miskiks või õhuks. Kummaline on kogu selle tinglikult tagatud raha emiteerimisel see, et olgu ta pealegi õhk - keskpangad ja pangad nõuavad selle õhu ringlusse laskmisel intressi, tegemata selle sisuliselt katteta rahakauba emiteerimisel rohkem kulutusi kui paberraha trükikulud, elektroonilise raha puhul IT-süsteemide arendus- ja hoolduskulud ning pangatöötajate palgakulud. Metallraha peaks olema oma tootmis- ja transpordikuludelt veel kõige suurema tootmiskuluga.

Samas on pankade teenistus intressitulude ja teenustasude näol terves maailmas eeskujulik, et mitte öelda üüratu. Kurbmäng seisneb siin enim just selles, et pangad raha (loe: õhu) emiteerijatena omandavad läbi intressi võtmise inimestelt mitte enam õhku, vaid nende poolt reaalselt loodud lisandväärtust. Nii kurb, kui see ka pole – sisuliselt töötame me läbi intressikohustuse otse pankade heaks. Peaksime aga töötama siiski iseenda ning oma järeltulevate põlvede kestmise ning pideva arenemise nimel.

Miks on siis nii, et keskpangad ja pangad, kes otsest lisandväärtust ise ei loo, rikastuvad töötajate ning ettevõtjate arvelt ehk nende arvelt, kes on lisandväärtuse otsesteks loojateks? Sest me kõik tunnistame rahana just ja vaid seda, mille võim on rahaks määranud. Kuid raha võib ju defineerida ka kui ühiskonna või kogukonna kokkulepet kasutada „midagi“ maksevahendina. Selleks et raha oleks raha, pole vaja muud kui mitteformaalset kokkulepet teatud hulga inimeste vahel, et selle või tolle asja, paberitüki või elektroonilise kirje näol on tõesti tegemist rahaga, ressursiga, vahendiga. Ajalugu näitab, et
suurte majanduskriiside ajal muutuvad inimesed lubaduste ja asjade rahaks tunnistamise suhtes palju leplikumaks.

Näiteks Saksamaal 1920.–1922. aasta majanduskriisi ajal lasid peaaegu kõik Saksa linnad ringlusse oma raha ja 1930. aastate suure depressiooni aegu andsid paljud suurettevõtted mitmel pool maailmas välja kohaliku raha funktsiooni täitvaid väärtpabereid. Tulles tagasi tõe juurde, et ametlikel valuutadel (euro, dollar, kroon, rubla jne) ei ole tegelikku väärtust ega katet ning nad püsivad täielikult ainult inimeste usaldusel, et mitte öelda, illusioonil, siis on täiesti mõistetav, miks peaaegu kõik Saksa linnad lasid nii pärast esimest maailmasõda kui ka 1930. aastate majandusdepressiooni ajal ringlusse oma raha ja kuidas see õige lühikese ajaga suutis taolistest piirkondadest igasuguse arenguseisaku kaugele eemale peletada.

Muide, kas meil Eestis on hetkel tööpuudus või rahapuudus? Või mõistuse…? Ilmselt oleks võimalik praegune -puudus hiljemalt aastaga kahandada vähemalt samale tasemele, mis ta oli enne kriisiks kutsutava seisaku algust, juhul, kui õnnestuks emiteerida intressivaba üldtunnustatud maksevahendit, mis inimeste vahel maksevahendina ka ringlema hakkab. Teoreetiliselt on see võimalik ning praktiliselt on selleks vaja vaid eestvedajat. Olgu selleks kasvõi Eesti Pank (nt. jätta kroonid pärast euro tulekut paralleelsesse ringlusse) või kodanikualgatuse korras mõni autoriteetne seaduslik ühing.

Lugeja saab mõelda, kas tal on mingisuguseid soove täiendavate kaupade või teenuste tarbimisel? Samuti saab lugeja mõelda, kas Eesti 100 000 töötut oleksid valmis neid täiendavaid kaupu ja teenuseid siin riigis tootma? Ilmselt jõuamegi taolist loogikat kasutades olukorrani, kus on ühelt poolt olemas need, kes on suutelised pakkuma ja teiselt poolt need, kes pakutut nõuaksid... kui ainult oleks raha.

Aga rahaks nimetatu on vaid kogukonna kokkulepe kasutada maksevahendina „midagi“. Ja nagu aru saate, raha („millegi“) emiteerimise monopol ei pea ilmtingimata kuuluma pankadele ja keskpankadele. Vastupidi – see võib ja saab kuuluda igale inimesele, kes suudab majandusse luua lisandväärtust, mida me võime nimetada ka investeeringuks oma taibu ja/või toore tööjõu arvelt. Seega, sama kiiresti kui me sattusime kriisi, saame sellest hea tahtmise korral ka väljuda – tarvis on rakendada vaid sobivaid meetmeid: eelkõige olla nutikas, ettevõtlik ning avatud vabale mõtlemisele.

Andro Roos
Tartu Hoiu-laenuühistu
juhatuse esimees

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:52

Time: 0.0388651 s.