et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Raha ja vabadus

Kool.ee-haridusportaal :: Raha ja vabadus Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeRaha ja vabadus,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

[ Raha ja vabadus ] [ Kas riigil on võimalik aastaga kriisist väljuda? ]
[ Raha tõeline olemus ] [ Raha tõeline olemus (jätk) ]

Raha ja vabadus

Professor Bernard Lietaer kirjutab raamatus „Raha hing“ nii: „Me elasime sajandeid ideega saada sissetulekuid raha protsentidest. Selline teadmine on meis juurdunud ja see tundub meile normaalne. Aga minevikus on elatud ka teistmoodi. Selline teistmoodi süsteem eksisteeris mõningaid sajandeid vähemalt kahes tsivilisatsioonis ja viis suurepäraste ökonoomiliste ja sotsiaalsete tulemusteni.

On vaja minna tagasi keskaega, et leida väärt pretsedent“. Ajalugu õpetab, et tasu raha hoidmise eest võeti Euroopas alaliselt 10. kuni 13. sajandil ja koguni Vanas-Egiptuses. Õigemini kasutati küll mõlemas tsivilisatsioonis nimetatud ajavahemikul periooditi kaht täiesti erinevat rahasüsteemi, millest üks meenutas kaasaegse maailma nn. protsendiga raha kontseptsiooni, kus raha hoidmise eest maksti hoiustajale preemiat. Teine oli aga süsteem, millest uuemal ajal palju ei räägita, ehk küll mitmed suundumused tänastes arveldustes just sellele vihjavad. See oli negatiivne ehk demaršiga ehk diskonteeruv ehk väärtust kaotav raha; raha, mille hoiule jätmise eest pidi rahaomanik peale maksma.

Bernard Lietaer jätkab: „Parima üllatuse osaliseks sain, kui avastasin suurepärased ökonoomilised tulemused mõlemas tsivilisatsioonis perioodil, mil käibel oli väärtust kaotav raha. Niipea kui see süsteem aga asendati intressipõhise rahasüsteemiga oli resultaadiks dramaatiline krahh mõlemas tsivilisatsioonis.“

Alates aastast 973 toimus Inglismaal raha ümbermüntimine iga kuue aasta tagant. See toimus nii: kuninglik rahapada muutis iga kuue aasta järel olemasolevad mündid maksevahendina kehtetuks, kogus need kokku ja müntis uue välimusega müntideks. Seda aga nii, et iga nelja vana mündi vastu andis välja ainult kolm uut münti. Sellel ümbermüntimisel oli kaks peamist mõtet. Esiteks toimis ümbermüntimine riigi alamatele maksuna. Maksumääraks oli küll
kõigest 0,35% loodud lisandväärtusest kuus, aga asi seegi – kõrtest kubu korjataksegi. Tähenärijam kuulaja saab seda maksukest võrrelda meie tänase maksukoormaga Eestis, mis koos käibemaksu ja hulga teiste maksudega tõmbab tolmuimejana üle 50% meie tublide tööinimeste higi ja vaeva viljadest. Ajaloolise Inglismaa poole pilku heites tõdegem, et on väga omapärane, et riigieelarvet suudeti toona finantseerida ainult ühe maksu – ümbermüntimise – kaudu. Tänases maailmas tekitab aga maksudele mahtu juurde ka kõigi nende arvukate maksude ja aktsiiside arvestamine, kontroll ning väljanõudmine, mille tarvis hulgaliselt inimesi tuleb palgata – ikka nende samade maksude suurendamise läbi.

Teiseks positiivseks nähtuseks ümbermüntimise juures oli see, et kuni münte ümber vermiti, ei kaotanud valuuta ise väärtust, st. puudus inflatsioon ja see toetas majanduse jätkuvat kasvamist, hoidis ära hinnatõusu ja pelga numbritega mängimise. Selline ümbermüntimisel põhinev süsteem kattis õige pea lisaks Inglismaale terve Lääne-Euroopa.

Millised olid tulemused? Keskaegset Euroopat kirjeldatakse trööstitu paigana süngel ajastul. See on ehk õigustatud küll varajasema staadiumi ehk 6. kuni 8. sajandi kohta, samuti hilise keskaja ehk 14. kuni 15. sajandi kohta, kuid 10. ja 13. sajandi vahel toimus Euroopas midagi täiesti erilist, mis võibki olla põhjus, miks seegi periood pimeduse ja koledusega üritatakse katta.

Rääkides tollasest inimeste elukvaliteedist, toimus ajaloolaste kinnitusel suur majanduskasv ning pretsedenditu demograafiline plahvatus. Aeg 1150-nendate ja 1250-nendate aastate vahel oli majandusliku õitsengu periood, mida täna on raske ette kujutada. Põllumajandus elas oma hiilgeaega. Kasutusele võeti palju uusi leiutisi: vesi-tuuleveskid, saekaatrid, tööstuslik paberi ja klassi tootmine.

1079. a. kohustas Rooma paavst Grigori VII igat piiskoppi looma kõrghariduse andmise keskust. 1180.-1230. aastatel oli Euroopas esimene ülikoolide asutamise laine. Nende uuenduste kasutuselevõtu juures oli märkimisväärne see, et neist võitsid olulisel määral mitte ainult ülikud, vaid kõik inimesed.

Saksa ajaloolane Fritz Schwartz on märkinud, et lihttööliste jaoks oli esmaspäev vaba päev, mida kasutati isiklikuks otstarbeks. Pühapäev oli päev, mil tegeleti ühiskondliku tegevusega. Ametlikke pühi oli aastas vähemalt kui 90 päeva ja mõned ajaloolased väidavad, et isegi kuni 170 päeva. Niisiis, käsitööline töötas keskmiselt mitte üle nelja päeva nädalas ja tööaeg oli seejuures rangelt piiratud kuue tunniga päevas. Kui Saksoonia hertsogid püüdsid pikendada tööpäeva kuuelt kaheksale tunnile, tõstsid töötajad mässu. Küllus avaldus ka inimeste pikkuses. Naised oli 10.-11. sajandil keskmiselt pikemad võrreldes ükskõik, millise teise perioodiga, isegi tänapäevaga. Mehed hakkasid kasvama alles 20. sajandi teisel kolmandikul ja alles 1988. aastal ületasid mehed oma kasvus 10.-12. sajandi sookaaslasi. Lihtinimeste erakordselt kõrge elustandardi võti oli raha hoidmise maks. Polnud mõtet korjata sularaha, sest selle eest tuli maksta ja seega kasutati sularaha eluks vajalike kaupade ja teenuste ostmiseks. Sellest suurenes nõudlus, kuid kuna hinna tõstmine olnuks ümbermüntimise tõttu kasutu, vastas nõudluse suurenemisele pakkumise suurenemine koguseliselt, mitte aga hindade poolest.

Teiste sõnadega pani ümbermüntimine aluse tõelisele ja pidevale majanduskasvule ning inimtöö produktiivsuse suurenemisele. Need, kes said raha, kulutasid selle automaatselt enda tarbeks või mingi asja arendamiseks. Tol ajal oli ideaalseks rahapaigutuseks maaparandus, töövahendite uuendamine ja täiustamine, kaevude ja veskite ehitus. Ühesõnaga – raha jätkus kõigeks.

Bernard Lietaer nimetab kõige kindlamaks ja ümberlükkamatuks tõendiks 10.-13. sajandi majanduslikust õitsengust fakti, et erakordselt palju ehitati kirikuid ja katedraale. Alates aastast 950 ehitati 50 aasta jooksul 1108 kloostrit ja 1028 abtkonda, mis suuruselt võrdusid linnadega. 1300. aastaks loeti Lääne-Euroopa kirikute arvuks 350 000, sellele lisaks paartuhat abtkonda. Tähtis on märkida, et kirikute ehitusse ei puutunud mitte kuidagi kiriku- ega mingi muu tsentraliseeritud võim, nagu sageli ekslikult arvatakse. Enamik keskaegseid kirikuid ei kuulunud ülikutele ega kirikuinstitutsioonidele, vaid neid ehitas rahvas endale ise ja iseenda raha eest, sarnaselt sellele, kuidas Eesti rahvas ehitas tsaariaja lõpul ja esimese Eesti Vabariigi ajal endale oma nappide säästude eest ise ja ilma riigi abita ühistegelises korras üle 200 ühispanga hoone, sadu seltsija kultuurimaju, Vanemuise, Estonia ja Enda teatri hooned jne jne.

Nii nagu keskajal enamik kirikuhoonetest, kuulusid need kodanikele ja nende ühistutele ning kodanikud pidasid neid oma raha eest läbi ühistute ise üleval. Kuid läheme tagasi keskaega. Pretsedenditu ehitusbuum katkes 13. sajandil sama ootamatult nagu ta oli kolm sajandit varem alanud. Ka kõik teised positiivsed evolutsioonilised tendentsid saavutasid oma apogee umbes samal ajal. Sellele järgnes pikk langus ning taandareng.

Milles siis asi? Asi oli selles, et kuningad otsustasid: lihtsam ja kasulikum on saada kasumit lastes raha ringlusse osaliselt või täielikult katteta ning küsida selle raha kasutamise eest intressi. Lisaks hakati kehtestama erinevaid makse ning aktsiise. Kuid täielikult või osaliselt katteta raha tähendab inflatsiooni. Ümbermüntimisele tuginev süsteem, nagu nägime, aga mitte. Peale ümbermüntimise süsteemi asendamist intressipõhise rahasüsteemiga toimus Inglismaal demograafiline katastroof. Perioodil 1300-1350 vähenes elanikkond sedavõrd, et faktiliselt alles 1700. aastaks taastas Inglismaa oma rahvastiku 1300. aasta suurusjärgus. Paljud ajaloolased ajavad suure suremuse epideemiate kaela, kuid esimene neist oli
alles 1347. aastal. Võiks öelda, et epideemiad ja taudid olid vaid tagajärg – tegelik põhjus peitus majanduslikus ning sellest tulenevas inimeste psühholoogilises kollapsis, mille tingis rahandussüsteemi muutmine.

Pärast väärtust kaotava raha süsteemi asendamist tänapäevase intressipõhise rahasüsteemiga muutus raha defitsiitseks. See fenomen on rahandusspetsialistidele ja –teadlastele hästi tuntud. Kuid seda ei põhjustanud mitte niivõrd kulla ja hõbeda vähesus, kuivõrd raha ringluskiiruse aeglustumine. Varem raha ei kogutud, vaid saadeti kiirelt ringlusse tagasi. Nüüd ajendas raha hoidmiselt makstav intress raha säästudena seisma jätmist ja see põhjustas muutusi ühiskonnakorralduses. Peamised muutused toimusid lihttööliste elus. Kui enne elasid nad loomulikku elu, täites vajalikke tööülesandeid ja saades piisavalt palka, siis nüüd olid nad tekkinud tööpuuduse tõttu sunnitud pidevalt otsima tööd, et saada mingisugustki elatist. Algas kiire vaesumine.

Selle ajaloolise olupildi lõpetuseks esitaksin kuulajatele 31. juulil 1932. aastal Austria linnas Wörglis alustatud eksperimendi detailid. Nimelt lasi tol päeval linnapea Michael Unterguggenberger välja 5000 „vaba šillingit“ – protsendita alternatiivset raha, mis oli kaetud sama suure summa ametliku rahaga riigipangas. Selle eksperimendi käigus ehitati linnale uus sild, korrastati tänavad, suurendati avaliku sektori kapitalisatsiooni ja vähendati aasta jooksul tööpuudust 25%. Samal ajal möllas Ameerikas ja Euroopas nn. Suur Depressioon ning riigid maadlesid ilmatusuure tööpuudusega. See raha oli emiteeritud kesksel ümbermüntimise põhimõttel. Igas kuus kaotas raha oma väärtusest 1% ehk 12% aastas – kelle käes oli kuu lõpuks rahatäht, pidi leppima sellega, et uue kuu alguses on see 1% võrra vähem väärt. See, mitte just suur tasu, tekitas omamoodi võistluse: igaüks, kes sai enda kätte linnavalitsuse emiteeritud nn. vaba šillingi, püüdis seda kiiresti realiseerida enne, kui asus arveldama tavalise šillingiga.

Selle tulemusel maksid linna elanikud isegi oma maksud varem ära, et vältida raha väärtuse langust kuu lõpus. Selle aasta jooksul, mil 5000 vana šillingit ringles, oli iga vaba šilling ringluses 463 korda, võimaldades kaupasid vahetada 2 315 000 šillingi väärtuses. Tavašilling tegi samal perioodil aga kõigest 213 ringi kohaliku kaubanduse teenindamisel – tervelt 2 korda vähem kui vaba šilling. Linnavalitsus sai aastaga 5000 vabast šillingist maksuna 12% ehk 600 šillingit ning saadut
kasutati kogukonna hüveks, mitte aga mõne üksiku eraisiku rikastamiseks.

Kui üle 300 kogukonna üle Austria tundis selle mudeli vastu huvi, nägi Austria keskpank selles ohtu kehtivale rahasüsteemile ning keelas intressivabade šillingite trükkimise. Kuigi vaidlus kestis kaua ning jõudis kõikidesse kohtuinstantsidesse, ei õnnestunud enam kellelgi saada luba eksperimendi kordamiseks. Sarnast eksperimenti korrati küll Weimari Vabariigi aegse Saksa keskpanga ja Kolmanda Riigi aegse majandusministri ja Saksa Demokraatliku Partei asutaja Dr. Hjalmar Schachti juhtimisel 1930. aastate Saksamaal, kuid ka see süsteem lõhuti pärast II Maailmasõda – kasum läks ju nö. valesse kohta.

Kuid meie otsustada on täna, kumb vanasõna on õige. Kas „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja“ või „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“?

Andro Roos
Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees

 

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:52

Time: 0.0564671 s.