et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Vara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel

Kool.ee-haridusportaal :: Vara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeVara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

Ühistegevusest. “Ühenduses on jõud” ] [ Raha tähtsus. Raha ringkäik majapidamises – sissetulek, väljaminek ja kokkuhoid. Milleks õpime? ] [ Ühistegevus vajab häid ja ausaid inimesi ] [ Tootja. Tarvitaja. Kauba ja raha liikumise suund. Vaheltkaupleja. Eksportöör. Importöör ] [ Õpilaskooperatiiv ] [ Õpilaskooperatiiv (järg) ]
[ Õpilaskooperatiiv (teine järg) ] [ Ühispankade tekkimine ja areng ] [ Vara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel ]

Vara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel

„Varas jätab varna seina,
tuli ei jäta tukkigi maha“:

Olin juba asemel sõba all, kui vanaema talitas veel üht­teist: ajas koldekivilt minema kassi, kes seal kogu aeg oli istu­nud ja pilusilmil tukkudes sütepaistel end soojendanud, viskas lambale-tallele aseme otsa pulkvärava taha peoga pisut heinu, sest vanaema ei võinud näha, kui talleke pistis roosa nina värava pulkade vahelt läbi ja määgis haledasti, nagu oleks ta kõht tõe­poolest ei tea kui tühi, olgugi et polnud söögitund. Õhtune söögi­aeg oli neil möödas ja hommikune oli siis, kui kukk aseme all pennil kolmat korda oli laulnud, vanaema peale selle silmatäie veel maganud, korraks piibu süüdanud ja siis alles tõusis ja läks viskas pulkvärava kõrval olevast varukstoodud heinavitsikust annuse ette. Aga praegu — see oli nagu ikka ,,lapse maitsetamiseks”. Siis läks vanaema kolde äärde ja mattis hoolega söed tuhaga kinni ja pühkis vitsaraokesed kolde servast kaugemale.

„Tattnina” oli seni seisnud laua nurgal. Nüüd tõi vanaema ta aseme kohale väikesele laudile, sinna, kus seisid vana piibli kõr­val prillid ja piibu põhja urgitsemise ora. Piibupõhjad korjas vanaema hoolega kokku. Siis tal oli vanale Ille Toomale ikka mi­dagi viia, kui läks pastlaliistu või saapakorgi naasklit tooma. Käsi peseb ikka kätt, kuidas sa’s muidu lähed teiselt midagi saama. Ja Ille Toomal oli nii muhe nägu peas, kui keerutas vanaema piibupõhjadest tubli tropi ja pistis põske, et vaatasid seda nägu ja endalegi tuli isu troppi põske pista. Ja miks ka mitte, sest säärast sai terveks nädalaks põskes leotada enne kui vägi väljas oli. 

Aga kolmandaks oli sellel väikesel laudil suure piibli kõrval veel midagi, nimelt peotäis pisikesi kasepeergusid. Neid vajas vanaema „tattninalt” piibu süütamiseks. „Tattnina” enese tõmbas vanaema ühe mahviga surnuks, aga peerud, jaa — just nimelt peerud — olid selleks otstarbeks väga sobivad,  pealegi oli see minu mure, et vanaemal neid alati võtta oli. 

Ja praegu, mil vanaema juba minu kõrval sõba all oli, hak­kaski ta „Liisut” ette seadma. Vanaema piibu nimi oli „Liisu”. Võttis ora ja urgitses vana põhja välja. Vanaema piip oli sügav, ja sealt tuli tubli tuustik hästi mahlast põhja. Asetas selle väi­kesse tühja karbikesse, lõi siis paar korda läbi tühja piibu õhku tõmmates piugu otsa peal keelega luttu, usutades, kas „Liisu” lõõrid puhtad ja täitis siis uue tubakaga. 

Ulatas siis üle minu peatsi laudilt peeru, süütas selle „tattninal” ja tõmbas piibu põlema. Peeru otsa jäi elav hõõguv süsi. Vanaema kastis näpu keelel märjaks ja surus söe ettevaatlikult surnuks. Ülejäänud peeru ulatas tagasi laudile ja nuhkas „tatt­nina” ära. 

Lammas tallega aseme otsas mäletsesid. Kui noore lamba terav hammas lõikab taktipäraselt läbi mälu, siis see on samasugune muusika, nagu terav nuga käiks vanaema käes läbi rulli­keeratud nätskete tubakalehtede. Seda kuulatad. Ja kui kukk ja kana aseme all õrrel nokaga nagistavad sulgedes, siis aimad selles piiritu muretuse ja enesega rahulolu tunnet. Ning kui vanaema piibust tungivad nõrgad valguskiired läbi piibukaane aukude üles partele, maalides sinna imelikke viirastusi. Ja sõba all, nii lähedal vanaema tuksuv süda, siis . . . kes seda on tundnud ja läbi elanud, see teab, et tal kord elus on olnud kodu ülimate mugavustega. 

 

Nii me uinusime.

Öösel — kukk võis laulnud olla teist korda — tõuseb vana­ema äkki asemelt ja tõttab kiirel sammul akna juurde. Minagi ärkasin ja vaatan sinnapoole. Soontes tarretas veri: värske, vast-sadanud lumi puude okstel veretas nagu talvisel ehapunetusel. Naabri õuest üle piiriaia kuuldusid erutatud hääled. Mis see oli?!

Oli ju ometi süda kesköö? … Vanaema tormas särgili ja palja­jalu õue. Mina asemelt aknale. Maailm oli suitsu- ja tulemeri! „Pärdi põleb …”, ütles vanaema, kui tuli tagasi tuppa.

Riietusime välkkiirelt. Vanaema haaras köide eest koogu-otsast raanda ja — läksime. Ah, jaa — piibu ta pistis taskusse. Põles ikka tõesti Pärdi, sest taevani lõõmav tuli paistis otse üle külavälja läbi põllunurgal kasvava vana pihlaka laia oksakrooni, kust läbi muidu valendas Pärdi valge korsten. Üle lageda välja jooksid igast küljest inimesi suure valguse suunas.

 

Kui jõudsime köhale, oli rahvast juba palju tule ümber. Nai­sed ja vanad lähemaist taludest sasis päi ja kabeliskasukates vah­tisid hirmunult ainiti tulle. Nooremad mehed säärsaabastes olid roninud aidakatusele, laotanud sinna sõbad ja tühjad kotid ja kastsid neid aina veega, mis ämbrites ühtede poolt neile kätte ulatati. Teised loopisid lund katusele. Märjad kotid ja vaibad aina aurasid, nagu oleksid nad kuumal pliidiraual.

Raginaga langesid viimased läbipõlenud sarikad alla, virgu­tades leeki. Rehalapoolne ots oli juba täiesti maas, kuna toa palkide vahelt veel läbi nõelusid tulekeeled, süües vahesid järjest suuremaks, kuni varisesid needki.

Lambad ja sead segamini määgisid ja röhkisid paargu taga aias ja veised ammusid tagaõues.

„Loomad said küll välja puha, ainult kanad jäid sisse, ja loomapõhk puha”, rääkis keegi naistest vanaemale.

„Küllap neil tagakambris viljagi oli”, arvas teine.

,,Näh, miksep olnud, vili oli ju puha seal … ait ju neil nii­sama kõla täis … Mihkel pidi ikka uued viljakirstud tegema, aga küllap tal need veel tegemata.”

„Äi vilja nad’s soa nüüd üht välja mette, see jäi ikka sisse puha … sealt tagakambrist ahjupersise tagant see ju haka­nud oligi … kamber olnd ju tuld täis juba, kui Mihkel ise ukse lahti löönd.”

„Riided olid ju neil koa tagukambris?”

„Näh, eks Miina enese ja laste kerguriided olid ikka puha kambris kerstus ja kohes see Mihkli omadki siis mujal olid.”

„Pärdid on siis tänasest tulivaesed”, tähendas vanaema naiste arutluste sekka.

„Ega pole enam midagi … hakka kohe loomi müüma ja vaata kust lastega talvisel ajal ulualust saad.”

Et asjalood nii olid, polnud kahtlust, sest kes siis veel pidi asju teadma täpsemalt kui naised.

„Jah … varas jätab varna seina, tuli ei jäta tukki maha”, kinnitas vanaema.

„Eks seegi ole tõsi küll …”

„Kõige  sandim on  kevadise seemega . . .”

„Jumal aitab . . .”, lõpetas vanaema. Võttis piibu hambust, surus kääne klõpsti kinni ja pistis mantli tasku. Haaras mul siis käest ja hakkas minu eel rahva vahelt pugema välja.

Kevadel odrakülvi ajal läksin vanaemale Köstrile järele. Oli laupäev ja vanaema küttis Köstril sauna. Köstri Märt mõõtis aida ukse ees kottidesse seemnevilja. Seal seisis ka vanaema ja puhus Märdiga juttu. Ühest kotist valas Märt poole vilja teise kotti, peatus, kaalus silmaga järelejäänud vilja hulka ja — tõm­baski kotisuu tagasi, ei valanud kõike välja. Sidus suu ja ütles endamisi: ,,Äh, mul jätkub . . . viin selle Pärdi Mihklile.”

„See on mehe tegu”, ütles vanaema, „ehk jumal õnnistab mujaltki.”

„Küllap nii mõnigi viib, kellel on. Aadu Toomas viis eile ter­velt poole vakka. Küllap ta põllud maha saab, ei need tal küll tühjaks jää.”

„Jumal saadab karistuse, annab ka õnnistuse”, tähendas vanaema ja pöördus sauna poole.               

Redik Soar.

 * * *

Pardi Mihkel, kes tuleõnnetuse läbi oli jäänud tuli-paljaks (küllap siit see sõnagi on pärit — „tulipaljaks”), seemendas kevadel omad põllud samuti nagu teised. Ja ega ta saadud seemet tarvitsenud sügiselgi tagasi maksta. „Tule ja põua eest pole keegi kaitstud.” Sää­rane õnnetus võis tabada igaühte, ja siis olnuks Mih­kel muidugi ka teiste seas abistamas. Nii oldi vastas­tikku üksteisele õnnetusjuhtumitel abiks.

Seesugune külakonna vastastikune abistamisviis õnnetuskordadel paistab olevat kõigi tunnuste järgi igi­vana. Kahjukannatajat ei jäetud hätta naabrite poolt, seda ei lubanud puhtinimlik südametunnistus. Põllupi­daja rahvaste suhtes paistab see olevat täiesti tõenäo­line, aga ka nende rahvaste juures ei saanud see olla teisiti, kes ülalpidamist hankisid muul alal, kui nende elu­huvid seejuures olid ühtlased. Ühe kahju kanti ühiselt, vähemasti vähendati kahju suurust. Säärane vastasti­kune abistamisviis, mis kindlustas kahjusaajale kuigi nõrga, siiski mingisuguse võimaluse uueks alguseks ja edasielamiseks, tekkis iga rahva juures iseajal ja ise-alustel lahus teistest. Sellepärast on raske leida ja asjata otsidagi vastastikuse omaabi tekkimisele varanduse kindlustuse alal ühist algust ja lähtekohta.

Küsida võib, kus ja kes lõi selles asjas esimese orga­niseeritud korrastuse, millest said teised eeskuju tehni­lisel asjaajamisel. Aga nähtavasti ei ole ka sedagi leida, ka korrastatud vastastikune kindlustus on nähtavasti tekkinud eri maades, eri rahvaste juures lahus ükstei­sest, iseseisvalt, juhituna eri oludest. Ühistegevuse põhi­mõtteid üldiselt teati ja neile rajati ka ühistegeliku kind­lustuse organiseerimine.

Inglased arvavad, et esimene ühistegelik kindlustusselts tekkis neil, mille asutas Inglise tarvitajateühingute keskühing Manchesteris 1876. a. Siis aga on meie EEKS —Esimene Eesti Kindlustusselts — vanem, sest see alus­tas tegevust 16. dets. 1866, kuigi algas sakstega koos. Ja lätlased arvavad, et Riias teatakse vastastikune kindlustusselts teotsenud olevat juba 1771. aastal. Olgu et see oligi, kuid meie maal on neid ka juba tuntud varemast ajast, isegi Rootsi ajast, need aga polnud rahva oma asutatud ja vaevalt neis eestlasi liikmeidki oli, sest eestlastel tol ajal midagi polnudki kindlustada, nemad olid varata inimesed, „olid ise mõisniku „vallas­varaks” ja armulised mõisahärrad hoolitsesid juba selle eest, et nende „elusat inventari ei rõhuks mured maa­pealse vara pärast” (R. Kärras).

Talurahva vabastamisega 19. sajandi 60. aastates tekib maal kinnisvara omanikkude kiht, ja 7. apr. 1864 annab Vene keiser Aleksander II seaduse, mille põhjal omavalitsustes hakatakse korraldama põllupidajate keskel vastastikust kindlustust tuleõnnetuste vastu. Selle seaduse mõjul hakati ka Baltimail kindlustusasja kor­raldama. Seadusega tehti talurahvale sunduslikuks küll hoonete kindlustamine, kuid jäeti vabaks kindlustusasutise valik. Ja siin siis hakkasid vallad asutama oma „vastastikku tulikahju kordadel abiandmise seltse”, „tulekassasid”, nagu neid rahvas lühidalt ise nimetas.

Seega oli nende asutamiseks algatus ja surve tul­nud „kõrgemalt” poolt. Neid asutati siis igasse valda. Vallad olid tol ajal väikesed ja nii on jäänudki valla vastastikused kindlustusseltsid meil esimeseks ja arvu­kamaks alaks ühistegelikkude ettevõtete hulgas. On teada, et neist esimesed tekkisid Tartumaal 1865. a.

Esimesed vallaseltsid korraldasid abiandmist naturaalalusel, s.o. — tuleõnnetuse korral oli iga liige kohustatud kannatajale andma osa ehitusmaterjali ja ise kohale vedama, aidati ka tööga maja ülesehita­misel.

Palkidest, õlgedest ja tööst aga ei jätkunud maja ehitamiseks. Vaja oli mõndagi osta ka raha eest. Siit järgnes järgmine aste abistamisviisis: hakati igakordse õnnetuse puhul abi nõudma rahas.

Varsti leiti, et ainult õnnetuse korral raha koguda — see osutub suure õnnetuse puhul korraga raskeks. Seda ära tundes hakatakse koguma „tulekassasse” tagavarakapitale juba ette pisut haaval, et õnnetuse kor­ral oleks, kust võtta: liikmetelt hakatakse nõudma iga­aastasi „tulekassamakse” — kindlustuspreemiat. Nii kogunevad „kassadesse” alalised kapitalid.

Maailmasõja ajal need kapitalid hävinevad. Uus töö­hoog järgneb alles omariikluse päevil, nüüd juba põhja­likumalt. Hakatakse korraldama ka edasikindlus­tust, milleks luuakse 1923. aastal „Eesti Ühis­tegeline Kindlustus-Keskselts”.

Eesti kuulub nende väheste Euroopa riikide hulka, kus on oma puhtühistegelikul alusel loodud ühistegelikkude kindlustusseltside keskseltsid. Neis rii­kides on ka üldse enam välja arenenud ja levinud ühis­tegelik kindlustus vastastikusel alusel kui ühistegelik ala omaette. Teistes riikides on kindlustus jäänud roh­kem aktsiaseltside hooleks või ta on koondatud teiste ühistegelikkude ettevõtete juurde eriharuna.

Meie ühistegelikkude kindlustusseltside võrgu moo­dustavad praegu: 369 valla vastastikku kindlustusseltsi ja ülemaalise tegevusega 6 seltsi. Neist on Kindlustus-Keskseltsi liikmeid 250. Seega on ühiskindlustuse ala meil teiste ühistegevusalade kõrval kõige arvukam oma ettevõtete ja kindlasti ka üksikliikmete poolest.

Riskide edasikindlustamine on kindlustuse alal olu­lise tähtsusega. Riskide edasikindlustamisega mõnes teises suuremas seltsis laiendatakse see piirkond, mis kahju kinni maksab, jaotatakse kahju laiema piirkonna peale ühevõrdselt. Võib juhtuda näiteks, et rahe hävitab kõik vilja ühe valla piirkonnas. Kõigi saak oli rahe vastu kindlustatud. Nüüd ei jätku valla kindlustusseltsi kassas raha kõigi kahjude tasumiseks. Kui aga riskid olid edasi kindlustatud, ütleme keskseltsis, kus kõik seltsid on omakorda liikmed, siis aitavad kahjusid kanda keskseltsi kaudu ka kõik teised seltsid üle maa. Arusaa­davalt on siin kahju kanda ühiselt kergem.

Edasikindlustamine sünnib kokkuleppel keskseltsiga, kus ära määratakse, missuguse murdosa riskist võtab keskselts oma kanda. Ütleme ta võtab kakskolmandikku oma kanda. Siis saab keskselts edasikindlustajalt oma kassasse ka vastava osa preemiamaksust ehk „tulekassamaksust”. Seltside asjaajamise kuludest keskselts võ­tab osa sel viisil, et ta saadud preemiast kokkulepitud osa (provisiooni) neile tagasi maksab.

Aga ka keskselts omakorda kindlustab riskid edasi, enamasti välismaa suurtes kindlustusseltsides. Nii on äritehingud kindlustuse alal kujunenud igal pool rah­vusvahelisteks äritehinguteks. Pole midagi imestada teades, et meie põllumehe tules hukkunud hoone ülesehi­tamisest kindlustussumma arvel osa võtab ka mõni Saksa või Rootsi suurpõllumees.

Ei kindlustata enam üksi hooneid tuli-õnnetuse vastu, vaid kindlustatakse igasugust varandust igasuguste õn­netuste vastu. Kindlustatakse põllusaaki rahe ja ikal­duse vastu, vallasvara varguste vastu, laevad ja laa­dung meriõnnetuste vastu jne. Kindlustatakse elu „sur­ma vastu”, muidugi mitte selles mõttes, et siis surm ei tohi tulla, vaid selleks, et järelejääjad ei jääks hätta, kui perekonnapea sureb, et nende käsutada jääks siis kindlustussumma. Kindlustatakse loomi taudide vastu jne.

Moodsa kindlustuse ajastul on see ala arenenud nii mitmekülgseks, et kindlustatakse ja võetakse kindlustusele kõik, mis loetakse väärtuseks ja mida võib tabada õnnetus, kaotus. Kui filminäitleja kindlustab oma ilu, sest ta ilu on talle väärtuseks, siis on see loomulik moodsa kindlustuse ajastul. Ilu kaotamisega kaotaks ta töö ja leiva. Aga olles kaotanud ilu, kui see oli kindlustatud, maksab kindlustusselts talle kindlustussumma, millest saab elada. Teatrilaulja kindlustab hääle jne.

Ühistegeliku kindlustuse alal maksavad needsamad põhimõtted nii kapitalide, liikme kohustuste ja õiguste suhtes, mis teistelgi aladel: mida rohkem seltsil liikmeid, seda kasulikum üldsusele. Vahe aktsiaettevõtetega ka samasugune. Ühistegelikus kindlustusseltsis kuuluvad ülejäägid ja kapitalid liikmetele, rahva ühiseks päralduseks, aktsiaseltsides — aktsiaomanikkudele.

Ühistegeliku kindlustuse ülesanne on ka siin võitlus erakapitali saagiahnuse vastu. Aktsiaseltsid püüavad siin määrata võimalikult kõrgemat preemiat, „tulekassamakse”, et ettevõtte ülejääk, kapitalikasu aktsionä­ride isiklikes huvides oleks suurem. Samuti püütakse poliisitingimustesse võtta igasuguseid punkte, mille va­ral õnnetuse korral saaks vabaneda kindlustussumma väljamaksmisest. Aktsiaseltsid ei tööta kindlustuse tarvitaja, vaid oma kapitali huvides. Sagedasti muutub eraseltside tegevus ainult jahiks kindlustuspreemiate järele, pakutakse üksteise võidu kindlustust „odavasti”, nagu erakaupmees pakub „odavat” kaupa, kuid palju on juhtumeid, kus säärased pakkujad äkki kaovad üldse elavate kirjast ja kindlustusevõtjad on ilma sissemakstud preemiaist. Teadlik ühistegelane ei eksi aga ka siin, vald teab, kus ta oma varanduse kindlustab.

  * * *

Oleme sammunud lõpule ka teise poole majandusliku ühistegevuse teest, s, o. oleme näinud, kuidas ühistege­vus saab meid abistada mitte üksi tootja, vaid ka tar­vitaja osas, raha väljaandmisel ostutarvete eest. Teame nüüd, kuidas saavutatakse ühistegevuse abil majandus­likke ülejääke — kokkuhoidu, ja kuidas seda ülejääki hoida ja kasvatada. Ja lõpuks, — kuidas oma töövaeva ja kokkuhoiu varal loodud varasid kindlustada võima­likkude õnnetuste ja kaotuste vastu.

Kui nüüd seome vahenditult selle viimase poole otsa esimese poolega, s.o. tootjate-ühistegevusega, siis saame selle ringjoone, mida mööda hargneb ja rajab oma tee majanduslik ühistegevus meie olu­des: toodame, toodame rohkem, toodame paremat kaupa, toodame odavamini ja tulemus on — suurem ra­haline sissetulek. Raha eest ostame tarbeid ja uusi tootmisvahendeid, ostame täisväärtuslikku kaupa õiglase hinna eest ja tulemus on — suurem kokkuhoid ehk üle­jääk. Selle hoiame ja kasvatame, et oleks võtta kui vaja ja rakendame loodud uusi varasid meie majapidamises. Varad kindlustame õnnetuste vastu. Selle majandusliku jõu, mis oleme kogunud, paneme uuesti ringlema, alates tootmisest jne. jne., kusjuures ring iga uue korraga saab ring suurem, avaram . . . ulatub mitte üksi materiaalse vara kogumiseni, vaid ka kultuursete vajaduste rahulda­miseni. Ja nii … nii kasvab meie üldine heaolu, meil isiklikult ja kogu ühiskonnal. See on majanduslik ringtee, ringvool järjest laienevas suunas, mille täies ulatuses on sillutanud ja silunud ühistegevus, et jõuak­sime edasi kiiremini, hõlpsamini — tõusu suunas.

Kui me oleme tundma õppides seda ringteed siinjuu­res möödunud, isegi nimetamata jätnud mõne kõrval­haru, niiöelda „juurdeveotee”, siis ei ole see oluline. Ma mõtlen mõningaid erisihilisi ühistegelikke üritusi nagu elektriühingud, elukorterite-ühingud, raadioühingud, kirjastusühingud jne. jne. Nende üksikasjalikul vaatlu­sel on seda vähem tähtsust, et me nüüd teame, et ühistegevus saab ja võib abiks olla igal pool seal, kus hulkadel on kaitsta ühi­seid huvisid.

  * * *
Nõiaring.

Kui keegi enam ei osta, siis keegi ei saa ka müüa.

Kui keegi ei saa müüa, siis peab keegi vähendama toodangut.

Kui keegi vähendab toodangut, peab keegi kaotama töö.

Kui keegi kaotab töö, siis ei saa ta ka raha.

Kui keegi ei saa enam raha, siis ta ei saa ka enam osta.

Kui keegi enam ei osta, siis keegi ei saa ka müüa jne.
* * *

Allikas: eca.ee

 

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:41

Time: 0.0410089 s.