et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Ühispankade tekkimine ja areng

Kool.ee-haridusportaal :: Ühispankade tekkimine ja areng Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeÜhispankade tekkimine ja areng,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

Ühistegevusest. “Ühenduses on jõud” ] [ Raha tähtsus. Raha ringkäik majapidamises – sissetulek, väljaminek ja kokkuhoid. Milleks õpime? ] [ Ühistegevus vajab häid ja ausaid inimesi ] [ Tootja. Tarvitaja. Kauba ja raha liikumise suund. Vaheltkaupleja. Eksportöör. Importöör ] [ Õpilaskooperatiiv ] [ Õpilaskooperatiiv (järg) ]
[ Õpilaskooperatiiv (teine järg) ] [ Ühispankade tekkimine ja areng ] [ Vara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel ]

Ühispankade tekkimine ja areng

Otsime täna üles põllumajanduslikkude ühispankade tekkimise aja ja paiga. Tootmis- ja müügiühingute al­guse leidsime Taanist, tarvitajateühingute hälli Inglis­maalt, aga ühispankade sünnikodu tuleb otsida Saksast.

Ühistegevus pole kuskil ega ühelgi alal tekkinud, ilma et tema loojaks poleks olnud rahva majanduslik häda, pole see sündinud ilma selleta siingi.

Läinud aastasajal oli ka põllupidajate-klassi majan­duslik seisukord üldiselt raske, samuti nagu töölisklassi oma vabrikutes. Kui viimaste seisukord aastasaja lõpu poole pisut paranema hakkas tööliskonnas juba maad­võtnud ühistegevuse kui ka mitmete sotsiaalseaduste ja -reformide tõttu, siis põllumajanduslikkudes maades, nagu Saksamaal, muutus väikepõllupidaja seisukord sa­jandi teisel poolel veelgi raskemaks. Seni oli väikepõl­lumees oma saadusi pisut haaval turustades ja aineid vahetades kuidagi läbi saanud ja oma elu edasi ajanud naturaalmajapidamise varal, raha polnud tema maja­pidamises kuigi vajalik. Aga sajandi teisel poolel tõusis raha ja kapital tugevaks majanduslikuks jõuks. Ilma rahata majapidamistel ei olnud enam edu. Algas niini­metatud raha-majandamise ajajärk. See üleminekuaeg oli väikemajapidamistele väga raske.

Ameerika suurte maaomanikkude põldudele ilmusid masinad, mis nii odavasti tootsid vilja, et Saksa väike­põllumehe oma kätejõud sellega enam võistelda ei suut­nud. Odav Ameerika vili tõrjus Saksa väikepõllumehe vilja turult kõrvale. Väikepõllupidajad olid sunnitud oma majapidamistes tarvitusele võtma paremaid ja kallimaid tööriistu. Selleks aga oli vaja raha. Suured aktsiapangad ei teinud tegemist väikemehega. Raha pakkusid põllumehele üksikud rahamehed laenutajad-liigkasuvõtjad, kes nõudsid laenu eest kõrgeid intresse Põllupidaja ei suutnud intresse ega laenu tasuda ja laenutaja võttis põllumehelt tasuks talu ja varanduse Edasi — Saksa väikepõllumees oli enamasti rentnik Suurmaaomanikud oskasid rentnikkudelt, kellele nad maa tükkidena välja jagasid, rendikohustuste näol viimse jõunatukese välja pigistada. Talumehel aga raha maa omandamiseks ei olnud. Tekkisid igasugu „küla kurnajad-hangeldajad” ning loomadega, viljaga ja muu sellisega vaheltkauplejad. Kõik elasid väikemehe kulul. Ja lõpuks tabas umbes kuuekümnendate aastatel Saksa põllumajandust rida ikaldusaastaid. Kõigi nende ja paljude teiste kurbade asjaolude tõttu, mis käisid käsikäes erakapitali mõjutõusuga, oli Saksa väikepõllupidajate majanduslik seisukord väga kehv ja vilets.

Parem elujärg ei olnud ka Saksa käsitööliste-klassil. Neid tabas samuti kriis kapitali mõju suurenemisega ja vabrikutööstuse kiire arenemisega. Turg oli odavat vabrikukaupa täis ja käsitöölisel polnud oma tooteid kuhugi panna. Tema majja asus samuti puudus ja häda.

Kui Inglise tarvitajate ühistegevus võrsus Robert Oweni õpetusest ja püüdest — tuua rikaste raha abil parandust vabrikutööliste kehva olukorda, missugusest püüdest ja abist aga töölised hiljem loobusid Rochdale’i kangrute eeskujul ja endile ise abi leidsid tegevusest ja vastastikusest omaabist, siis Saksa käsitööliste ja väikepõllupidajate ühistegevuse eelkäijaks oli samuti rikaste heategevus. Algatajateks olid siin — linna käsitööliste huvides Schulze-Delitzsch ja väikepõllupidajate huvides Friedrich Wilhelm Raiffeisen. Mõlemad alustasid kehvade abistamist, nagu Owengi algul, heategevuse põhimõttel s.o. asutati heategevaid seltse ja õhutati rikkaid anneta­ma seltsi kassasse raha. Heategeva seltsi rahaga toi­deti siis kehvade perekondade lapsi, muretseti töötuile tööd jne. Kuid heategevus ei ole suutnud ega suuda kunagi areneda mingisuguseks mõjuvaks ja püsivaks majan­duslikuks jõuks. Heategevus võib anda isegi negatiiv­seid tulemusi: ta halvab abisaajate isetegevuslikku püüet, teeb loiuks ja paneb alati lootma teiste abi peale. Ühistegevus aga sunnib lootma iseenesele, kehvade eneste jõule, mis tekib vastastikuse omaabi organiseeri­misest. Sellepärast heategevus ei ole ühistegevus ega — ümberpöördult — ühistegevus ei ole heategevus. Selle­pärast nii Schulze kui ka Raiffeiseni abistamiskatsed hea­tegevusega äpardusid, nad pidid olude sunnil heatege­vusest loobuma ja rajama oma töö ühistegelikule põhi­mõttele.

Kapitali järjest suureneva võimuga majanduslikus elus, nimelt tootmise alal, oli seisukord ühteviisi raske käsitöölisel linnas kui väikepõllumehel maal. Mõlemate töösaadused tõrjuti turgudelt kõrvale suurte kapitalistlikkude ettevõtete poolt, mis suutsid toota odavamini. Et võistluses kuidagi püsida, vajasid need ettevõtted kõi­gepealt kapitali, oli vaja muretseda ka väikeettevõtjale krediidisaamise võimalusi. Selleks otstarbeks osutusid heategevad seltsid võimetuks, nende kogutud kapitalid lõppesid varsti ja uusi polnud juurde tulemas.

Schulze asutas esimese seltsi Delitzschis aastal 1849 ja varsti sealsamas teise. Nende eesmärgiks oli käsitöö­listele — kingseppadele ja tisleritele — olla abiks toormaterjali ühisel muretsemisel. Sääraseid seltse tekkis mujalgi. 1853. aastal oli neid juba 6 ja 1859. aastal juba tervelt 55. Neil seltsidel aga polnud edu ega pikka iga. Kogutud raha eest osteti materjal, jagati seltsi liikme­tele välja, aga raha materjali alt tagasitulemisest polnud niipea juttugi. Edasiteotsemiseks vajas selts aju­tiselt laenu. Suured rikkad pangad aga ei usaldanud laenu anda, sest seltsil polnud midagi pakkuda laenu kindlustuseks. Seega oli seltsi võime viidud nullini.

Ühtlasi aga tekkis siit algatajail uus ülesanne: organiseerida krediidisaamise võimalusi väike-ettevõtjaile. Selle võimaluse andjaiks osutusid; Schulze poolt hiljem asutatud krediit-seltsid, mille põhikirjas ta ära märkis liikmete pii­ramatu vastutuse põhimõtte, s. o. kõik liikmed vastutavad üksteise kohustuste eest vastastikku kõige oma varandusega. Selle põhimõttega oli loodud krediit-seltside vastutusvõime ja ühtlasi ka alus pandud ühis­tegelikkude laenuasutiste arengule. Siit peale jäi kõr­vale nende heategevuslik iseloom ja võeti aluseks omaabi ja isetegevuse põhimõte. Nagu tarvitajate-ühingute tegevuses nii ka krediitasutiste edaspidises arenemises kujunesid välja veel mitmed teisedki põhi­mõtted, mis võeti tegevuse aluseks.

Kuid Schulze-Delitzschi põhimõtetel asutatud laenuasutised ei jäänud püsima puht-ühistegelikule alusele ja hilisem areng viis need aktsiapankade sõiduvette. See sündis Saksamaal ja see sündis ka meil omal ajal Sehulze-Delitzschi põhimõtetel asutatud vastastikuste krediitühingutega.

Fr. Raiffeisen oli teistsuguse iseloomuga. Ta oli süga­vasti usklik, jumalakartlik, inimesearmastaja ja heategeva südamega inimene. Ta asutas oma esimese hea­tegeva seltsi Flammersfeldis. Kui ta ise sealt lahkus, rauges ka selts. Teise asutas ta oma uues ametikohas (ta oli ametilt bürgermeister) Heddesdorfis aastal 1854. Siin aga oli muu heategevuse kõrval eesmärgina ette nähtud ka laenukassa asutamine. Kuid ka siin jäi heategevus varsti tagaplaanile, kuna peaeesmärgiks ku­junes laenu võimaldamine väikepõllumeestele oma laenukassade kaudu. Nii kasvasid Raiffeiseni heategevu­sest tegelikus elus välja väikepõllupidajate laenu-hoiukassad. Kindlasti mõjutasid Ralffeiseni heategevusest loobumisele ka Schulze kibedad kogemused rikaste kaasabist.

Neil asjaoludel ja mõjutustel tekkis Raiffeiseni alga­tusel 1864. a. Heddesdorfis esimene ühistegelik laenu-hoiukassa, millel polnud enam midagi ühist heatege­vusega.

Raiffeisen ei laiutanud oma kassadega, ta nägi nende jaoks ette kitsama piirkonna — küla või kihelkonna, et kõik liikmed üksteist tunneksid ja teaksid, osamak­sud määrati õige väikesteks ja juhtimine oli auamet ilma palgata. „Ilma kõlbelise jõuta, s.o. ilma kohusetundeta jumala ja ligemise vastu, nagu õpetab ristiusk, ja ilma sisemise tungita neid kohustusi täita, pole mõel­dav laenu-hoiuasutiste edu”, kirjutas Raiffeisen. Selle­pärast soovis ta alati laenu-hoiukassa eesotsas juhi osas näha küla vaimulikku, kellele ta palka maksta ei soovi­tanud, juhtides tähelepanu jumalasõnale: „Armasta ligimest kui iseennast. Jumala ees oleme kõik õed-vennad ja ühe perekonna lapsed. Ja kui krediitasutiste juh­tidelt nõutakse, et nad osa oma vabast ajast ohverda­vad ligimese heaks, siis pole neilt tõepoolest palju nõu­tud. Suurte ettevõtjate seas valitseb metsik tormamine omakasu järele . . .” jne.

Arvesse võttes Raiffeiseni jumalakartlikku ja tagasi­hoidlikku iseloomu, jäid tema põhimõtetel asutatud laenu-hoiukassad ka edaspidisel arenemisel puhtühistegelikule alusele ja tagasihoidlikkuse piiridesse, kuna Schulze krediitseltsid tormasid laiutades aktsiaseltside teele.

Põhimõtted, mis üks kui teine oma laenuasutiste tegevuses juhtnööriks seadis, lähevad mitmeski punk­tis üksteise omadest lahku. Samuti tuli mõlemal vasta­misi ka teiselt palju omaks võtta. Nende Saksa esimeste ühistegelikkude laenuasutiste rajajate — Schulze ja Raiffeiseni põhimõtete kooskõlastamise tagajärjel ongi tekkinud ja levinud üle maailma igale poole ühistege­likud rahaasutised, mis seisavad peamiselt väikemajapidamiste teenistuses, võimaldades neile kergematel tingimustel kapitali saamist, tehes seega nende majapidamisi võistlusvõimelisemaks era-suurkapitaliga. Ühistegelikkude laenuasutiste sünnimaal — Saksas endas — on neid juba kaugelt üle 20 000. See on tõendus ühistegevuse suurest eluvõimest ja eluvajadusest.

 * * *
Dr. B. Jaeggi mõtteid.

(Šveitsi ühistegevuse seminari õpetaja.)

Lapsepõlvest saadik oli mulle selge, et inimene ei tohi ennast ülehinnata, aga ka mitte alahinnata. Kohuse täitmine, olgu kas suur või väike, on mulle ikka olnud südame asjaks, ükskõik millisel kohal ma ka teenisin.
* * *
Minu õnneks on, et ma kunagi eraettevõtetes pole töötanud Kui mul nüüd ka suur varandus oleks, ei tunneks ma siiski ennast nii õnnelikuna kui nüüd, kus ma elu kõrgemaid varandusi teistest allikatest tunnen.
 * * *
Meie liikumine vajab täielikku üksmeelt. Kõiges, mis me ette võtame, peame olema üksmeelel, üksmeel liikmete vahel, üksmeel ametnike vahel. Üksmeelne tahe suurele koostööle ei tohi kunagi kaduda. Ainult siis saame tugevaks ja jääme tugevaks sees- ja välispidi.
 * * *
Püüan alati teooriat ja praksist siduda. Teooria üksinda ei vii sihile. Samuti üksinda ei vii sihile praktilised kaalutlused. On tarvis siduda teooriat ja praksist ehk tõsist ühistegelikki kasvatust ja ärimeelt — ainult nii võib saavutada edu.
* * *
Ühistegeliku kasvatuse alussambaks peab olema tõde.
* * *

Allikas: eca.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:41

Time: 0.0596151 s.