et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Õpilaskooperatiiv (järg)

Kool.ee-haridusportaal :: Õpilaskooperatiiv (järg) Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeÕpilaskooperatiiv (järg),Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

Ühistegevusest. “Ühenduses on jõud” ] [ Raha tähtsus. Raha ringkäik majapidamises – sissetulek, väljaminek ja kokkuhoid. Milleks õpime? ] [ Ühistegevus vajab häid ja ausaid inimesi ] [ Tootja. Tarvitaja. Kauba ja raha liikumise suund. Vaheltkaupleja. Eksportöör. Importöör ] [ Õpilaskooperatiiv ] [ Õpilaskooperatiiv (järg) ]
[ Õpilaskooperatiiv (teine järg) ] [ Ühispankade tekkimine ja areng ] [ Vara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel ]

Õpilaskooperatiiv (järg)

Algame tänast vestlust kooperatiivi asutamisega. Jutustage, kuidas me sellega peale hakkame ja kuidas see töö meie käes järkjärgult hargneks!

Teie jutustusest selgub, et see on ju kõik peaaegu niisamuti kui iga muu ühingu asutamine. Valmistrüki­tud põhikirjagi saame Eesti Ühistegelisest Liidust nagu iga teisegi ühingu jaoks. Ainult põhikirja kinnitamine on lihtsam. Suurte ühingute põhikirjad kinnitab ja registreerib Siseministeerium, meie põhikirja kinnitab meie oma kooli õppenõukogu. Suuri ühinguid revi­deerib peale oma revisjonikomisjoni välisrevisjoni liit oma revidentide kaudu, meie ühingu tegevust valvab ja revideerib õppenõukogu poolt valitud kooperatiivi hooldaja, nagu meie põhikiri seda nõuab.

Eelmises vestluses kõnelesime asjast umbkaudu. Siit peale talitame põhikirja nõuete kohaselt. Ka oma kapitale kasutame nii, nagu põhikiri käsib.

Kust saame alguseks tegevuskapitali, mille eest ostame kaubad ja katame esialgsed kulud?

Esialgne tegevuskapital koguneb osamaksudest.

Kui suur peaks olema osamaks, see tuleb meil enestel otsustada, seda põhikiri ei ütle.

Meie õpilaskooperatiivides on osamaks väga mitme­sugune. Mõnedes on ainult 10 senti, teistes l kroon. Tuleb ette igasuguseid osamaksu suurusi nende kahe arvu vahepiirides — 25 s., 50 s. jne.

Peame loomulikuks osamaksuks määrata vähemalt 50 senti või 1 kroon. Hoolekogus või vanematekogus tuleb kooperatiivi mõte võtta selgitamisele, siis ei tule vastuseismisi ega arusaama­tusi. On kasutatud niisuguseid mooduseid, et hiljem, kui kogunenud ülejääkidest küllaldane kapital tegevuseks, makstakse osa­maks tagasi. Teine moodus on — vanem maksab koolitarvete ostuks teatud summa ette. Selle summa arvel hakkab laps kohe saama tarbeid. On makstud summa ära kasutatud, makstakse uus summa jne. See sünnib, kuni ülejääkidest jällegi on kogunenud tarvilik tegevuskapital. Kolmas moodus on — õpetaja annab esialgse tegevuskapitali laenuks, kuni ta ülejääkidest saab oma tagasi.

Soovitakse siiski asja korraldata nii, et osamaks oleks makstud õpilaste poolt, nagu seda nõuab põhikiri. Õpilane peab õppima hindama osamaksu ja osakapitali tähtsust, mitte neist kuidagi lohinal ja hooletult mööda pääsema. Samuti on lugu ka teiste kapitaIidega. Ärgem unustagem, et õpilaskooperatiiv – see on ühiskauplus miniatuuris, et tähtsam selles on kasvatuslik külg ja varustamine praktiliste kogemustega kui majanduslik kasu.

Kooperatiivi asutamine jääb siit peale omaette tööks, mis hargneb järk-järgult, nagu toimisime munamüügiühingu asuta­misega, ainult selle vahega, et siin tuleb asuda juba tegelikult asja juurde. Tutvumine ühistegevusega üldiselt läheb endiselt edasi vestluste kaupa.

Lähme nüüd tagasi oma ülejäägi ja kokkuhoiu juurde. Oletame, et meil kooperatiiv juba töötab ja kauplemine on käimas. Igapäev teeme sealt oma vaja­likud ostud koolitarveteks. Iga ost annab meile väikese osakese kokkuhoidu, mis jääb kooperatiivi kassasse, kuni kevadeks kasvab ilusaks summaks. Kuidas siis kasutame lõpuks seda ülejääki?

Ülejäägiga talitame nii, nagu põhikiri käsib.

Tõsi küll, põhikirja järgi jätame 20% ülejäägist tagavaraks, kuni see kasvab tegevuskapitali suuruseks. Siis ei tarvitse me enam jätta tagavaraks. Aga mis teeme 80%-ga?

Sellest võib osa liikmete vahel ära jagada, osa jääb õpilaste ühisalgatuste toetamiseks.

Suurte ühiskaupluste põhikirjad lubavad liikmetele ülejäägist maksta mitte üle 8% osamaksu pealt. Kui meie osamaks on 1 kroon, siis saaksime paremal juhu­sel selle pealt ülejäägist 8 senti. Seda võime meiegi teha, kui ülejääk lubab ja kui peakoosolek seda nii otsustab. Seda nimetatakse Osakasuks. Peale selle näeb põhikiri ette ostukasu. Kes on kuulnud, mis asi on ostukasu ehk — nagu teda veel nimetatakse — ostupreemia?

Ostupreemia on väljamaks liikmetele, samuti üle­jäägist vastavalt ostusummadele.

Seletame seda kohe arvudes. Oletame, et meie üle­jääk on 20 krooni. Sellest läks tagavaraks 20%, s.o. — 4 krooni. Järel on 16 krooni. Meil on sada liiget, igaühe osamaks 1 kroon. Osakasuks igaühele 8% osamaksu summast = 8 krooni. Veel on järel 8 krooni. Selle võib peakoosolek määrata nüüd ostupreemiaks. Kõik liik­med kokku on ostnud kaupa 200 kr. eest. Jagamata ülejääki oli meil veel 8 krooni. Sellest jätkub nüüd ostusumma iga ühe krooni peale 4 senti ehk — 4% ostusummast. Oletame, et peakoosolek otsustas kõik 8 kr. ostupreemiaks välja maksta. Kes on ostnud 2 krooni eest kaupa, see saab 2 x 4 senti = 8 senti. Kes on ostnud 3 krooni eest, — saab 3 x 4 senti = 12 senti. 5 krooni eest ostja saab juba 20 senti jne. Mida suu­rema summa eest keegi on ostnud kaupa, seda enam ta saab raha ostupreemia näol. See tähendabki — vas­tavalt ostusummale. Mida suurem ost, seda suurem preemia.

Vaatame nüüd, kuipalju saab meie arvestuse kohaselt liige kasu selle eest, et ta on oma ostud teinud oma kooperatiivist, kui ta on maksnud 1 kr. osamaksu ja ostnud 10 krooni eest kaupa.

Ta saab 8 senti osakasu ja 40 senti ostupreemiat, kokku 48 senti.

See ongi tema kokkuhoid. Peale selle on ta osanik ka selles 4 kroonis, mis jäi tagavaraks. Ta on võinud oma soove avaldada kauplusse ostetava kauba väärtuse kohta ja kaasa rääkida kaupluse üldises juhtimises. Ta on kaupluse osanik, peremees, kes osa saab kaup­luse tulust.

Oleme siis ka tõesti korralikud peremehed, ärgem raisakem ega jagagem kõike ülejääki ära, ärgem võtkem välja ei osakasu ega ostupreemiat, vaid jätame selle kooperatiivi ehk ühingu kasutada. Meie ühing oleks korraga 20 kr. rikkam. Meie igaühe raha seisab ühin­gus ikka meie oma nimel, ainult ta ei ole meie käes. Hoiame kokku tänavu 20 kr., ka tuleval aastal, aasta­-aastalt kasvatame seda kokkuhoidu, kuni ta lõpuks on ilmatu suur summa.

Mõni ehk küsib nüüd, — aga kui suureks me ta siis kasvatame, mis me sellega siis ükskord lõpuks ikka teeme?

Meie võime ju, nagu meie põhikiri ütleb, kasutada selle ühiseks otstarbeks: korraldada ekskursioone, muretseda spordiabinõusid, aidata oma kehvemaid kaasõpilasi jne. Aga suured ühingud panevad selle raha looma uusi väärtusi — ehitavad ise vabrikuid, umbes nii nagu meie teeksime endale lõpuks sulepea-vabriku. Tarvitajad loovad selle kokkuhoiu varal oma tööstuse.

Meil on siin juhus meelde tuletada, et meie vane­matel seisab igal sügisel ees suur mure, — lapsed tuleb kooli saata! Ega see pole niisama, et — saada uksest välja ja las läheb. Raamatud ja koolitarbed nõuavad palju raha, eriti raamatud, sest neid läheb palju tarvis ja nad on väga kallid. Väikesearvulise rahva kirjandus on kallis. Pealegi astusid meie kirjastajad, s.o. raa­matute trükkijad ja väljaandjad paari aasta eest trusti, see tähendab — nad tegid omavahelise lepingu, et keegi ei tohi müüa raamatuid odavamini kui ühiselt kokkulepitud hinnaga ja keegi ei tohi teha ka suuremat hinna­alandust. Sellepärast astusid pealinnas mitmed õpetajad ja ühistegelased E. Ühistegelise Liidu algatusel kokku ja asutasid oma kirjastusühingu nimega

,,Kooperatiiv”. See seadis oma peamiseks eesmär­giks — kirjastada kooliraamatuid ja välja anda laste ja noorsoo huvi kohast kirjandust, püüdes seda teha soodsamate hindadega. See ühistegelik kirjastusühing ongi juba kirjastanud mitmed huvitavad raamatud, mida leiame mujal. Poleks midagi iseäralikku, kui meie õpilaskooperatiiv näiteks astuks selle kirjastusühingu liikmeks. Siis oleksimegi nii kaugel, et ise „teeme” endile raamatuid.

Me oleme ka nende kasuks töötanud, kes on hoopis väljaspool kooli ja peavad oma tarbed ostma poest erakaupmehe käest. Meie tõime endile hea kauba ja mää­rasime müügihinna niisuguse, nagu see meile näis õig­lane ja sobiv. Ega erakaupmees siis enam ka teistele tohtinud müüa halvemat kaupa ega võtta kõrgemat hinda kui meie. Aga ülejääk jäi ikka tema kätte, — kuhu ta selle paneb?

Ta võtab selle endale müümise eest.

Kui kaks või kolm kaupmeest kokku teevad endile kaupluse, siis jagavad nad ülejäägi üksi omavahel ära. Tarvitaja, kes aitas ülejääki koguda, ei saa midagi. Kaupmees, kui talle on kogunud ülejäägist palju raha, teeb vabriku, aga ka selle kasud ja ülejäägid ikka jää­vad temale. Nii ta lähebki rikkaks — neist ülejääki­dest, mis ostjad talle aitavad koguda.

Iga tarvitaja, kui ta teadlik on oma huvides ja kasudes, peab ka seda kindlasti teadma, miks ja kust ta oma tarbed ostab.

 * * *
Teema kirjatööks: Mis kasu on mul sellest, kui oma tarbed ostan ühiskauplusest.
* * *

Allikas: eca.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:40

Time: 0.0344591 s.