et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Tsaariaegsetest rahadest

Kool.ee-haridusportaal :: Tsaariaegsetest rahadest Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeTsaariaegsetest rahadest,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

Tsaariaegsetest rahadest

Lase rubla minna, siis on ruumi teisel tulla.

Kuula Hillar Palametsa pajatusi teemal "Tsaariaegsetest rahadest" 

Kommentaar

Tsaariaegsed rahad

Aulik kuulajaskond. Teid tervitab Andro Roos. Kui Hillar Palamets pajatas just tsaariaegsetest rahadest, siis mina esitaksin küsimuse „Mis on raha?“ kaasaja kontekstis.

Raha on eluliste majanduslike eesmärkide saavutamise vahend. Inimesed müüvad ettevõtetele oma reaalset tööjõudu ning saavad selle eest palka rahas. Raha eest soetame endale eluks vajalikke asju kõhutäiest kirstuni. Kaupade ostuks kulutatud raha jõuab ringiga taas ettevõtete kätte, kes ostavad selle eest kaupade tootmiseks vajalikku tööjõudu ja toorainet. Raha näikse olevat kui Maailma Naba kaupade ja teenuste ostmiseks-müümiseks ning võlgade tasumiseks ja selle koha peal tavamõistmine rahast enamasti ka lõpeb. Ainult eriline radikaal ehk juurteni mineja (radix on ladina keeles juur) hakkab uurima, kelle oma on raha tegelikult ja kes raha nimelist kaupa turule toodab? Mis maksab tegelikult see rahapaberikaup? Kui usaldusväärne on see, kes toodab ja müüb rahapaberikaupa? Ja mõni eriti uudishimulik julgeb koguni küsida: „Aga mis see rahapaberikaup tegelikult ka maksab?“

Raha esmaturustajaks ehk emiteerijaks on loomulikult keskpangad ja pangad. Kuid mis alusel nad seda teevad? Pole ju üheski pühakirjas öeldud, et taevas lõi kahte lehte, sõrm näitas kellegi peale ja hääl ütles: „Sina pead hakkama emiteerima raha!“ Siiski, ärgem norigem mineviku kallal, kiusakem parem tulevikuteed.

Vanasti emiteerisid keskpangad ja pangad raha kulla või teiste väärismetallide tagatisel. Esialgu emiteeriti raha täpselt niipalju kui pankuril oli seifis kulda. Nt. 1 gramm kulda = 1 tukat. Hiljem hakati järjest enam praktiseerima raha kullasisalduse „lahjendamist“, kus eelneva illustratsiooni näitel ei väljastatud 1 grammi kulla hoiustamisel pankuri juures pankuri poolt enam mitte ainult 1 tukati väärtuses rahamärke üldisesse raharinglusse, vaid vastavalt pankuri riskikartlikkusele 2, 3, 10 või mingi suvaline arv tukateid. Põhimõtteliselt võis pankur ju väljastada tukateid 1 grammi kulla tagatisel piiramatult, kui olnuks kindel, et pankuri väljastatud tukati kasutajad ei tule korraga oma raha pankuri juurde uuesti kullaks vahetama. See oli ka ilmselt üks põhjuseid, mis tingis tänase süsteemi, mida nimetatakse krediitraha süsteemiks või osalise reservi panganduseks. See tähendab, et rahamärkide kasutajatel ei ole seadusest tulenevat võimalust oma rahapaberit ehtsaks kullaks või mõneks muuks reaalset väärtust omavaks esemeks vahetada.

Alates 1971. aastast ei ole riikide valuutad tagatud enam mitte ka „lahjendatud“ kullaga, vaid majanduses teoreetiliselt ringleva toodanguga. Tuues paralleele Hillar Palametsa pajatusest võiks öelda, et alates seitsmekümnendatest on paraku saanud alguse assignaatraha võidukäik. Kuna aga inimeste tööjõu toodetud toodang ei kuulu keskpankadele ega pankadele, vaid eraettevõtetele, siis võib taolist tagatist pidada väga tinglikuks, rahvakeeli aga mitte miskiks või õhuks. Kummaline on kogu selle tinglikult tagatud assignaatraha emiteerimisel see, et olgu ta pealegi õhk - keskpangad ja pangad nõuavad selle õhu ringlusse laskmisel intressi, tegemata selle sisuliselt katteta rahakauba emiteerimisel rohkem kulutusi kui paberraha trükikulud, elektroonilise raha puhul IT-süsteemide arendus- ja hoolduskulud ning pangatöötajate palgakulud.

Samas on pankade teenistus intressitulude ja teenustasude näol terves maailmas eeskujulik, et mitte öelda üüratu. Kurbmäng seisneb siin enim just selles, et pangad raha ehk tegelikult palja õhu emiteerijatena omandavad läbi intressi võtmise inimestelt mitte enam õhku, vaid nende poolt reaalselt loodud lisandväärtust. Inimeste tööd. Nii kurb, kui see ka pole – sisuliselt töötavad inimesed läbi intressikohustuse otse pankade heaks. Peaksime aga töötama siiski iseenda ning oma järeltulevate põlvede kestmise ning pideva arenemise nimel.

Miks on siis nii, et keskpangad ja pangad, kes otsest lisandväärtust ise ei loo, rikastuvad töötajate ning ettevõtjate arvelt ehk nende arvelt, kes on lisandväärtuse otsesteks loojateks? Sest me kõik tunnistame rahana just ja vaid seda, mille võim on rahaks määranud. Samas, raha võib ju defineerida ka kui ühiskonna või kogukonna kokkulepet kasutada „midagi“ maksevahendina.

Tuntud Eesti rahandusspetsialist Villu Zirnask on öelnud, et selleks, et raha oleks raha, pole vaja muud kui mitteformaalset kokkulepet teatud hulga inimeste vahel, et selle või tolle asja, paberitüki või elektroonilise kirje näol on tõesti tegemist rahaga. Ajalugu näitab, et suurte majanduskriiside ajal muutuvad inimesed lubaduste ja asjade rahaks tunnistamise suhtes palju leplikumaks. Näiteks Saksamaal 1920.–1922. aasta majanduskriisi ajal lasid peaaegu kõik Saksa linnad ringlusse oma raha ja 1930. aastate suure depressiooni aegu andsid paljud suurettevõtted mitmel pool maailmas välja kohaliku raha funktsiooni täitvaid väärtpabereid.

Tulles tagasi tõe juurde, et ametlikel valuutadel, näiteks euro, dollar, kroon, rubla jne jne, ei ole tegelikku väärtust ega katet. Nad püsivad täielikult ainult inimeste usaldusel, et mitte öelda, illusioonil. Seetõttu on täiesti mõistetav, miks peaaegu kõik Saksa linnad lasid nii pärast esimest maailmasõda kui ka 1930. aastate majandusdepressiooni ajal ringlusse oma raha ja kuidas see õige lühikese ajaga suutis taolistest piirkondadest igasuguse arenguseisaku kaugele eemale peletada. Muide, nutikas kuulaja saab mõelda, kas meil Eestis on hetkel tööpuudus või rahapuudus? Või hoopis mõistuse puudus?

Mina usun, et praegune puudus on hiljemalt aastaga võimalik kahandada vähemalt samale tasemele, mis ta oli enne kriisiks kutsutava seisaku algust. Seda juhul, kui õnnestuks emiteerida intressivaba üldtunnustatud maksevahendit, mis inimeste vahel maksevahendina ka ringlema hakkab. Teoreetiliselt on see võimalik ning praktiliselt on selleks vaja vaid eestvedajat. Olgu selleks kasvõi Eesti Pank (Meenutagem siinkohal või Tartu Hoiu-laenuühistu ettepanekut jätta kroonid pärast euro tulekut paralleelsesse ringlusse) või kodanikualgatuse korras mõni autoriteetne seaduslik ühing.

Kuulaja saab mõelda, kas tal on mingisuguseid soove täiendavate kaupade või teenuste tarbimisel? Samuti saab kuulaja mõelda, kas Eesti 140 000 töötut oleksid valmis neid täiendavaid kaupu ja teenuseid siin riigis tootma? Ilmselt jõuamegi taolist loogikat kasutades olukorrani, kus ühelt poolt on olemas need, kes on suutelised pakkuma ja teiselt poolt need, kes pakutut nõuaksid ... kui ainult oleks raha.

Aga rahaks nimetatu on vaid kogukonna kokkulepe kasutada maksevahendina „midagi“. Ja nagu aru saate, raha ehk selle „millegi“ emiteerimise monopol ei pea ilmtingimata kuuluma pankadele ja keskpankadele. Vastupidi – see võib ja saab kuuluda igale inimesele, kes suudab majandusse luua lisandväärtust, mida me võime nimetada ka investeeringuks oma taibu ja/või toore tööjõu arvelt. Nii oli see Vene tsaaririigi kuldrublade ajastul ja nii saab see põhimõtteliselt olla ka tänapäeval. Seega, sama kiiresti kui me sattusime kriisi, saame sellest hea tahtmise korral ka väljuda – tarvis on rakendada vaid sobivaid meetmeid: eelkõige olla nutikas, ettevõtlik ning avatud vabale mõtlemisele. Ja siin on mida mõelda. Minu poolt jällekuulmiseni!

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:45

Time: 0.0330420 s.