et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Sergei Witte ja tsaaririigi kuldrublad

Kool.ee-haridusportaal :: Sergei Witte ja tsaaririigi kuldrublad Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeSergei Witte ja tsaaririigi kuldrublad,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

Sergei Witte ja tsaaririigi kuldrublad

Raha teenib meest, aga mees ei või raha teenida.

Kuula Hillar Palametsa pajatusi teemal "Sergei Witte ja tsaaririigi kuldrublad" 

Kommentaar

Sergei Witte ja kuldrublad

Aulik kuulajaskond! Mina olen Andro Roos, Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees, majandusteadlane ja õppejõud ja soovin jätkata sealt, kus Hillar Palamets oma pajatusega pooleli jäi. Härra Palamets rääkis Tsaari-Venemaa vastuolulisest isikust poliitikas ja rahanduses – Sergei Wittest. Ka mina sooviksin käesolevaga pajatada vastuolulistest perioodidest ning isikutest, kuid seda Eestist lääne pool.

Professor Bernard Lietaer kirjutab raamatus „Raha hing“: „Me elasime sajandeid ideega saada sissetulekuid raha protsentidest. Selline teadmine on meis juurdunud ja see tundub meile normaalne. Aga minevikus on elatud ka teistmoodi. Selline teistmoodi süsteem eksisteeris mõningaid sajandeid vähemalt kahes tsivilisatsioonis ja viis suurepäraste ökonoomiliste ja sotsiaalsete tulemusteni. On vaja minna tagasi keskaega, et leida väärt pretsedent“.

On teada, et tasu raha hoidmise eest võeti Euroopas alaliselt 10. kuni 13. sajandil, samuti oli see tuntud Vana-Egiptuses. Tegelikkuses kasutati mõlemas tsivilisatsioonis nimetatud ajavahemikul periooditi kaht täiesti erinevat rahasüsteemi. Üks süsteem meenutas kaasaegse maailma nn. protsendiga raha kontseptsiooni, kus raha hoidmise eest maksti hoiustajale preemiat. Teine oli aga süsteem, millest tänapäeval palju ei räägita – negatiivne ehk demaršiga ehk diskonteeruv ehk väärtust kaotav raha – raha, mille hoiule jätmise eest peab rahaomanik ise maksma.

Bernard Lietaer jätkab: „Parima üllatuse osaliseks sain, kui avastasin suurepärased ökonoomilised tulemused mõlemas tsivilisatsioonis perioodil, mil käibel oli väärtust kaotav raha. Niipea kui see süsteem aga asendati intressipõhise rahasüsteemiga oli resultaadiks dramaatiline krahh mõlemas tsivilisatsioonis.“

Alates aastast 973 toimus Inglismaal raha ümbermüntimine iga kuua aasta tagant. See toimus nii: kuninglik rahapada muutis iga kuue aasta järel olemasolevad mündid maksevahendina kehtetuks ning kogus need kokku ja müntis uue välimusega müntideks. Seda aga põhimõttel, et iga nelja vana mündi vastu andis välja kolm uut münti. Sellel ümbermüntimisel oli kaks peamist mõtet. Esiteks töötas ümbermüntimine maksuna riigi alamatele. Maksumääraks oli seega kõigest 0,35% loodud lisandväärtusest kuus. Hea kuulaja saab võrrelda seda meie tänase maksukoormusega Eestis, mis koos käibemaksu ja hulga teiste maksudega moodustab üle 50% teenitud sissetulekust. Samuti on väga omapärane, et riigieelarvet suudeti toona finantseerida ainult ühe maksu – ümbermüntimise – kaudu. Tänapäeval tekitab väga palju lisakulu aga arvukate maksude ja aktsiiside arvestamine, kontroll ning väljanõudmine. Teiseks positiivseks nähtuseks ümbermüntimise juures oli see, et kuni eksisteeris ümbermüntimine, ei kaotanud valuuta ise väärtust, st. puudus inflatsioon ja see toetas majanduse reaalset kasvamist. Hoidis ära hinnakasvu ja pelga numbritega mängimise.

Selline ümbermüntimisel põhinev süsteem kattis õige pea lisaks Inglismaale terve Lääne-Euroopa. Millised olid tulemused? Keskaegset Euroopat nähakse sünge ajastu ja paigana. See on ehk õigustatud küll varajasema staadiumi ehk 6. kuni 8. sajandi kohta, samuti hilise keskaja ehk 14. kuni 15. sajandi kohta, kuid 10. ja 13. sajandi vahel toimus Euroopas midagi täiesti erilist.

Rääkides inimeste elukvaliteedist, siis ajaloolaste kinnitusel toimus suur majanduskasv ning pretsenditu demograafiline plahvatus. Aeg 1150. ja 1250. aastate vahel oli majandusliku õitsengu periood, mida raskustega suudame endale tänapäevalgi ette kujutada. Põllumajandus elas läbi enda hiilgeaegu. Kasutusele võeti palju innovaatilist: vesi-tuuleveksid, saekaatrid, tööstustlik paberi ja klassi tootmine.

1079. a kohustas Rooma paavst Grigori VII igat piiskoppi omama kõrghariduse andmise keskust. 1180.-1230. aastatel oli Euroopas esimene ülikoolide asutamise laine. Nende uuenduste kasutuselevõtu juures oli märkimisväärne see, et neist võitsid olulisel määral mitte ainult ülikud, vaid kõik inimesed.

Saksa ajaloolane Fritz Schwartz on märkinud, et lihttööliste jaoks oli esmaspäev vabaks päevaks, mida kasutati isiklikuks otstarbeks. Pühapäev oli pärv, mil tegeleti ühiskondliku tegevusega. Ametlikke pühi oli mitte vähem kui 90 päeva aastas ja mõned ajaloolased väidavad, et isegi kuni 170 päeva aastas. Niisiis, käsitööline töötas keskmiselt mitte üle nelja päeva nädalas ja töötunnid olid seejuures rangelt piiratud kuue tunniga päevas. Kui Saksoonia hertsogid püüdsid pikendada tööpäeva kuuelt kaheksale tunnile, tõstsid töötajad mässu.

Küllus avaldus ka inimeste pikkuses. Naised oli 10.-11. sajandil keskmiselt pikemad võrreldes ükskõik, millise teise perioodiga, isegi tänapäevaga. Mehed hakkasid kasvma alles 20. sajandi teisel kolmandikul ja alles 1988. aastal ületasid oma kasvus 10.-12. sajandi kaasaegseid. Lihtinimeste erakordselt kõrge elustandardi võtmeks oli raha hoidmise maks. Polnud mõtet sularaha korjata, seda kasutati eluks vajalike kaupade ja teenuste ostmiseks. Järelikult suurenes nõudlus, kuid kuna hinna tõstmine olnuks ümbermüntimise tõttu kasutu, vastas nõudluse suurenemisele pakkumise suurenemine koguseliselt, mitte aga hindade kasvuga. Teiste sõnadega pani ümbermüntimine aluse reaalsele ja pidevale majanduskasvule ja inimtöö produktiivsuse suurenemisele. Need, kes said raha, kulutasid selle automaatselt enda tareks või mingi asja arendamiseks. Tol ajal oli ideaalseks paigutuseks maade parendamine, teenindava seadmepargi uuendamine, kaevude ja veskite ehitus. Ühesõnaga – raha jätkus kõigeks.

Bernard Lietaer nimetab kõige kindlamaks ja ümberlükkamatuks tõendiks 10.-13. sajandi majanduslikust õitsengust fakti, et erakordselt palju ehitati kirikuid ja katedraale. Alates aastast 950 ehitati 50 aasta jooksul 1108 kloostrit ja 1028 abtkonda, mis suuruselt võrdusid linnadega. 1300. aastaks loeti Lääne-Euroopa kirikute arvuks 350 000, sellele lisaks paartuhat abtkonda. Tähtis on märkida, et kirikute ehitusse ei puutunud mitte kuidagi kiriku ega mingi muu tsentraliseeritud võim, nagu sageli ekslikult arvatakse. Enamik keskaegseid kirikuid ei kuulunud ülikutele ega kirikuinstitutsioonidele, vaid neid ehitas rahvas endale ise ja iseenda raha eest, sarnaselt sellele, kuidas Eesti rahvas ehitas tsaariaja lõpul ja esimese Eesti Vabariigi ajal endale oma nappide säästu eest ise ja ilma riigi abita ühistegelises korras üle 200 ühispanga hoone, sadu seltsi- ja kultuurimaju, Vanemuise, Estonia ja Enda teatri hooned jne jne. Nii nagu keskajal enamik kirikuhoonetest kuulusid need kodanikele ja nende ühistutele ning kodanikud pidasid neid oma raha eest läbi ühistute ise üleval.

Kuid tuleme tagasi keskaega. Pretsendenditu ehitusbuum katkes 13. sajandil sama ootamatult nagu ta oli kolm sajandit varem alanud. Ka kõik teised positiivsed evolutsioonilised tendentsid saavutasid oma apogee umbes samal ajal. Sellele järgnes pikk langus ning taandareng.

Milles siis asi? Asi oli selles, et kuningad otsustasid: lihtsam ja kasulikum on saada kasumit lastes raha ringlusse osaliselt või täielikult katteta ning küsida selle raha kasutamise eest intressi. Lisaks hakati kehtestama erinevaid makse ning aktsiise. Kuid täielikult või osaliselt katteta raha tähendab inflatsiooni. Ümbermüntimist teostav süsteem, nagu nägime, aga mitte.

Peale ümbermüntimise süsteemi asendamist intressipõhise rahasüsteemiga toimus Inglismaal demograafiline katastroof. Perioodil 1300-1350 vähenes elanikkond sedavõrd, et faktiliselt alles 1700. aastaks taastas Inglismaa oma rahvastiku 1300. aasta suurusjärgus. Paljud ajaloolased ajavad suure suremuse epideemiate kaela, kuid esimene neist oli alles 1347. aastal. Võiks öelda, et epideemiad ja taudid olid vaid tagajärg – põhjus peitus majanduslikus ning sellest tulenevas inimeste psühholoogilises kollapsis, mis tulenes otseselt rahandussüsteemi muutmisest.

Pärast väärtust kaotava rahasüsteemi asendamist tänapäevase intressipõhise rahasüsteemiga muutus raha defitsiitseks. See fenomen on rahandusspetsialistidele ja –teadlastele hästi tuntud. Kuid see polnud põhjustatud mitte niivõrd kulla ja hõbeda vähesusest, kuivõrd raha ringluskiiruse aeglustumisest. Varem raha ei kogutud, vaid saadeti kiirelt ringlusse tagasi. Nüüd ajendas raha hoidmiselt makstav intress raha säästudena seisma jätmist. Peamised muutused toimusid lihttööliste elus. Kui enne elasid nad loomulikku elu, täies vajalikke tööülesandeid ja saades piisavalt palka, siis nüüd olid nad tekkinud tööpuuduse tõttu sunnitud pidevalt tööd otsima, et saada mingisugustki elatist. Algas enamus kiire vaesumine.

Lõpetuseks tooksin kuulajateni 31. juulil 1932. aastal Austria linnas Wörglis alustatud eksperimendi detailid. Nimelt lasi tol päeval linnapeal Michael Unterguggenberger välja 5000 „vaba šillingit“ – protsendita alternatiivset raha, mis oli kaetud sama suure summa ametliku rahaga riigipangas. Selle eksperimendi käigus ehitati linnale uus sild, korrastati tänavad, suurendati avaliku sektori kapitalisatsiooni ja vähendati aasta jooksul tööpuudust 25%. Samal ajal möllas Ameerikas ja Euroopas nn. Suur Depressioon ning riigid maadlesid ilmatusuure tööpuudusega). See raha oli emiteeritud sarnaselt keskajale ümbermüntimise põhimõttel. Igas kuus kaotas raha oma väärtusest 1% ehk 12% aastas – kelle käes oli kuu lõpuks rahatäht, pidi leppima sellega, et uue kuu alguses on see 1% võrra vähem väärt. Selline, mitte just suur tasu viis selleni, et igaüks, kes sai enda kätte linnavalitsuse poolt emiteeritud nn. vaba šillingi, püüdis seda kiiresti realiseerida enne, kui asus tavalise šillinguga tasumisele. Selle tulemusena maksid linna elanikud isegi oma maksud varem ära, et vältida raha väärtuse langust kuu lõpul. Selle aasta jooksul, mil 5000 vana šillingut ringles, olid vaba šilling ringluses 463 korda, võimaldades kaupasid vahetada 2 315 000 šillingu väärtuses. Tavašilling tegi samal perioodil aga kõigest 213 ringi kohaliku kaubanduse teenindamisel – tervelt 2 korda vähem kui vaba šilling. Linnavalitsus sai aastaga 5000 vabast šillingust maksuna 12% ehk 600 šillingut, mida kasutati kogukonna hüveks, mitte aga mõne üksiku eraisiku rikastumisel.

Kui üle 300 kogukonna üle Austria tundsid huvi selle mudeli vastu, nägi Austria keskpank selles ohtu kehtivale rahasüsteemile ning keelas intressivabade šillingute trükkimise. Kuigi vaidlus kestis kaua ning jõudis kõikidesse kohtuinstantsidesse, ei õnnestunud enam kellelgi saada luba eksperimendi kordamiseks. Sarnast eksperimenti korrati küll Weimari Vabariigi aegse Saksa keskpanga ja Kolmanda Riigi aegse majandusministri ja Saksa Demokraatliku Partei asutaja Dr. Hjalmar Schachti teostamisel 1930. aastate Saksamaal, kuid ka see süsteem varises kokku pärast II maailmasõda tärisevate rinderelvade vaikimisel.

 

 

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:48

Time: 0.0437579 s.