et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Vööd ja paelad

Kool.ee-haridusportaal :: Vööd ja paelad Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeVööd ja paelad,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Vööd ja paelad

Vööd olid rõivaste kinnitamiseks ja keha toetamiseks, paelad aga peamiselt põlvsukkade ülevalhoidmiseks. Vööd kanti särgiväel käies särgil, seelikul, pükstel, mehed pikk-kuuel. Vööga kinnitatud rõivad kaitsesid paremini külma eest ja nägid kandmisel korralikumad välja.

Vöö kandmist põhjendati ka rahvameditsiinis ja mitmete maagia-uskumustega. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö kehale raske töö juures tugevust ja aitas vältida venitusi. Tervise hoidmiseks naised isegi magasid kõvasti ümber keha mähitud vööga, lootes saada kaitset kurjade vaimude eest. Kirjatud vöid kasutati ka haiguste raviks, eriti ussihammustuste ja roosi puhul. Naise vööl arvati olevat sigivust edendav jõud, mistõttu seda kasutati külvitöödel külvinõu kandmisel.

Vöid ja paelu valmistati rohkesti ka pulmakinkideks – veimeteks.

Noormees Pärnu-Jaagupist 19. sajandi keskpaiga rõivastuses

Kõlavöö

Vanemad vööd olid kõladega kootud. Kõlad on õhukesed nelinurksed lauakesed, mille nurkades on augud lõimelõngade jaoks. Kõlavöös kasutati lõimeks villast, koeks linast lõnga. Kude löödi kinni vöömõõgaga. Muster moodustus kõlade keeramisel, sõltudes nii lõngade asendist kui ka värvide järjestusest kõlades.

Kõladega kudumine

Esimesed kõladega kootud esemekatkete leiud pärinevad meil 12.–13. sajandist. Veel 19. sajandil kaunistati kõladega kootud kitsa äärispaelaga – kõlapoogaga – Lõuna-Eestis seelikuid ja sõbasid. Kõlapook õmmeldi seelikutele alla ka Muhus ning kohati Saaremaal. Kõlavööd kuulusid 19. sajandil Lõuna-Viljandimaal, Lõuna-Pärnumaal ja Setomaal meeste riietuse juurde, kuid neid kandsid ka Muhu naised.

Kirivöö

18.–19. sajandil olid vöödest kõige levinumad kirivööd. Naised kandsid neid seeliku ja suvel särgiväel käies särgi peal. Hiiumaal kandsid naised kirivöid ainult ülerõivastel ja Muhus üldse mitte.

Kirivööde tegemiseks loodi kogu vöö pikkuses üles villane ja linane lõim. Koeks kasutati valdavalt valgekspleegitatud linast lõnga. Vaheliku moodustamiseks kasutati tihva või niisi, muster korjati vöömõõga otsaga villastest lõimelõngadest, millest ka nimi korjatud kirjaga vöö. Mandri vöödel oli värviline villane geomeetriline kiri valgel, Saaremaal sageli helesinisel linasel põhjal. Esines ka läbivillaseid vöid.

Pikk (2–3 meetrit) kirivöö mähiti mitu korda ümber keha nii, et alumised korrad pealmiste alt välja paistsid. Vöö otsad peideti vöökordade alla.

Võrkvöö

Mehed kinnitasid ja kaunistasid oma ülerõivaid eri liiki laiade villaste vöödega, millest üldisem ja ühtlasi vanim oli võrkvöö. Peale selle kasutati veel telgedel kootud vöid ja ostukaubana levinud angoora kitse villast valmistatud kamlottriidest vöid – kamlottvöid.

Võrkvöö Kolga-Jaanist

Eesti võrkvööde kohta on andmeid alates 18. sajandi lõpust. Võrkvöö kudumiseks veeti vertikaalselt kahele pulgale (teine teises otsas) üles vajalikus pikkuses korrutatud villased lõngad. Vööd tehti põimides, tulemuseks tihe labane või toimne pind. Vööd laiali venitades muutus see aga hõredaks sõlmedeta võrguks, millest ka nimetus võrkvöö.

Pikad, ca 3 meetrit, vööd mähiti kaks korda ümber keha, tuues otsad ettepoole ja jättes need vöö vahelt läbitõmmatuna külgedele rippuma. Vöö vahele pisteti sageli veel ka kirjatud kindad.

Säärepaelad

Säärepaelu kandsid nii naised kui mehed põlve alla seotuna. Naistel jäid nad seeliku varju. Meestel hoidsid paelad üleval nii sukki kui ka ühtlasi kinnitasid põlvpükste sääreotsad. Otstes tuttidega varustatult olid nad samas värvikaks rõivastuse lisandiks.

Säärepael

Põimitud säärepaelad olid Eestis üldlevinud, kootud paelu kasutati peamiselt saartel ja Võrumaal Räpina kihelkonnas. Neid tehti värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt põimides, tulemuseks vastavalt iseloomulik kalasabakiri või ruuduline kiri. Üldisemad olid labaselt põimitud säärepaelad, toimselt tehti neid Lääne- ja Kagu-Eestis.

Allikas: http://www.folk.ee/kultuurilaegas

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 27. 06. 2010. 07:50

Time: 0.0422580 s.